Naine, kes tundis end ahistatuna: minu piir läks hetkest, kui ta mulle sünnipäeval helistas ja midagi väga kummalist lausus

Öeldakse, et meeldiva tähelepanu pööramise ja ahistamise vahel on õrn piir. Anne & Stiili sotsiaalkampaanias “Sinu elu. Sinu reeglid. Sinu piir” kutsume lugejaid üles jagama ka oma lugusid. Ainult kogemusi jagades ja oma lugusid rääkides saame aimu, kust need ahistamispiirid siis lähevad. Toome avalikkuse ette esimese lugeja kirjutatud kogemusloo.

Olen üks neist naistest, keda võiks nimetada n-ö hiliseks õitsejaks. Kuigi kooliealisena ei olnud mul ka midagi väga viga (v.a. mõned vistrikud ja paar ülekilo), siis olles alati ümbritsetud väga ilusate sõbrannade poolt, ei saanud mina mitte kunagi selliste "ilusate poiste" tähelepanu, millest toona unistasin. Olin pidudel alati pigem see sõbranna, kes lihtsalt kaasas jõlkus ja kellele pöörasid tähelepanu vaid need poisid, keda oma seltskonnas tögati ja kes polnud sarnaselt minule just kõige ihaldusväärsemad.

Mul on meeles kord, kui mu parim sõbranna kutsuti me ühise sõbra (või vähemalt mina pidasin teda ühiseks) suvisele sünnipäevale, aga mina sinna kutset ei saanud. Kuna käisime igal pool koos nagu sukk ja saabas, võttis ta ikkagi minu peole kaasa ja ausalt öeldes isegi tundsin, et olen seal oodatud. Seda hetkeni, kuni läksin tuppa vetsu, avastasin köögikapi nurgalt nimekirja sünnipäevale kutsututega ja avastasin, et mu nimi oli ka seal nimekirjas, aga ühe paksu joonega maha tõmmatud. Ai, see oli valus...

Aastad möödusid, see seik läks mul meelest ja tuli alles mõned aastad tagasi uuesti meelde. 

Kust läheb sinu piir? Kirjuta oma kogemus (võib muidugi ka varjunimega) meile aadressil [e-mail] ja me jagame neid ka teistega.

LOE KA: Anne & Stiili peatoimetaja Mari-Liis Helvik: tähelepanu pole ahistamine. Ahistamine on “ei”-ga mitte arvestamine