“Pöördelised ajad on huvitavad, sest siis avalduvad inimloomuses tahud, mis muul ajal peidus on,” räägib sõjaajaloolane Sandra Niinepuu (35). Lõbutsemine lastakse lendu, tabud aga lükatakse sahtlisse. “Selle taga on puhas psühholoogia — sa ei tea, mida homne toob. Kas seda üldse tulebki.”
“Aeg-ajalt ütlevad sõbrad mulle mõisapreili ja ma ei paranda neid!” lausub Sandra kavalal muigel. “Mulle tõepoolest meeldib kõik, mis ilus ja suursugune, sealhulgas väärikad mõisad ja nende ajalugu.” Detsembris, oma sünnipäevakuul, sõitis ta üksinda Sagadi mõisa, et teha mitte midagi. Polnud seal uhket spaad ega sabakuubedes keelpillikvartetti. Aga oli mannakreemikarva mõisahoone ja sellele sekundeeriv taevas. Äsja maha sadanud lumi. Ideaalne olustik jalutuskäikudeks inimtühjas mõisapargis. Mõtisklusteks, kuidas siin kunagi elati.