Minu plaan on kuu kestva eksperimendiga välja selgitada, kui lihtne on oma elustiili integreerida tõeliselt eestlaslikke asju. Kohe meenuvad naljad, et Eesti kiirabi tunnuslause võiks olla “Aeg parandab kõik haavad” ning kord elanud üks eesti mees, kes armastanud oma naist nii väga, et oleks seda talle peaaegu öelnud.

Ent kui õige eestlane ma ise olen? Juuksed on mul Jõgeva kollase karva ning silmad rohekashallid kui sügisene meri. Minu juured ulatuvad Võru-, Pärnu- ja Saaremaale, kuigi isa poolt olen juba mitmendat põlve tallinlane — kangete Kopli kalurite järeltulija! Olen tantsupeol tuljakut tantsinud ning laulupeol kaare all Ruja “Rahu” kaasa lõõritanud.

Nõrgemaid külgi jagub aga ka: veimevakas laiutab mul tühjus, horoskoopidesse suhtun kõhklusega, suuskadel valmistaksin ETV spordi­toimetusele vaid piinlikkust, “Tõde ja õigust” olen lugenud kõigest ühe osa ja ilma üle porisen kahtlaselt harva.

Samuti on mulle vastukarva kannatuste kummardamine. Ei, elu ei pea koosnema vaid tööst, vaevast, rassimisest ja naabrist parem olemisest. Meie päevad oleksid palju kirkamad, kui Tammsaare oleks oma kuulsusrikkas lauses pisikese paranduse teinud: “Tee tööd, puhka veidi, ja siis tuleb ka armastus.”

Põsed nagu peedil


Sätin tööleminekuks selga villase veripunase Lihula rahvariideseeliku, sobitan juurde kure­jalakarva sukad, tagasihoidliku musta pulloveri ja nahktagi. Kodumaa parim tütar väikese mässajageeniga! Meenub, kuidas astusin kolmandas klassis Kodu­tütarde ridadesse ja püsisin seal täpselt kümme minutit. Nimelt jäi mulle reegleid lugedes silma, et alati tuleb ema sõna kuulata ja kodutütre tuba pole kunagi sassis. Teadsin, et ei suuda seda lubadust pidada. Läksin hoopis ukakat mängima.

Lugu ilmus algselt Anne & Stiili 2017. aasta veebruarikuu numbris.

Edasi lugemiseks: