Mari Ojasaar esmakordselt avameelselt valu ja armastust täis aastast. "Tegelesin paralleelselt uue elu loomise ja surmaga."

“Tegelesin paralleelselt uue elu loomise ja surmaga,” võtab kunstnik ja lasteraamatute autor Mari Ojasaar (39) tasaselt oma viimase aasta läbielamised kokku.

false

Hiiumaal maa ja mere piiril elades on ta tajunud kõikvõimsa looduse ilu ja valu nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. On kogetud kõledaid sügistorme, lõputut nukrust ja jääkülma talve. Aga tuntud ka armastust, imelisi uusi algusi, lootust ja soojendavaid kevadkiiri. Viimased hoiavad Mari praeguses hetkes.

On kuuenda mai keskpäev, kui suundume Pihla inspiratsiooni­talu hoovist Mariga tema igapäevasele jalutus­ringile. Ta seob tütrekese Maria Luna (4 k) kandelinaga rinnale ja vilistab koera, piimašokolaadi karva Guru meiega kaasa. Omal moel on meiega kaasas ka Mari kaksikõde, täpselt neli kuud tagasi lahkunud Kristi Ojasaar, Marile Kiku, sest ükskõik millest või kellest räägime, jõuame Kiku juurde. Temast kõneledes on Mari hääl vaikne, silmad valguvad ikka ja jälle pisaraid täis, sest lein on veel nii-nii värske ja armastus tema vastu püsib alati. Aga ta teab, et Kiku tahtis, et tema lugu aitaks kuidagi kedagi. Mari teab ka seda, et rääkimine aitab kaotusvalul kergemaks minna. Väikeste sammude haaval.