Elu sügava kurbusega: lahusta see tunne enne, kui muutub ebaterveks emotsiooniks

 (1)
Elu sügava kurbusega: lahusta see tunne enne, kui muutub ebaterveks emotsiooniks
Isvara Joogakooli õpetaja Tiina PappelErakogu

Kurbus on üks põhiemotsioonidest ja osa meie meelest. Jooga on holistiline teadus, kus tunnistatakse seost keha, meele ja vaimu vahel, kõik on seotud ja mõjutavad üksteist. Jooga tegeleb väga palju just meele treenimisega ja seda ka füüsilise keha abil, ütleb Isvara Joogakooli õpetaja Tiina Pappel.

Kuidas käsitletakse kurbust joogide seas?

Joogas on viie keha teooria. Inimene ei koosne mitte ainult kõigile tuntud ja nähtavast füüsilisest kehast, vaid ka neljast palju peenemast struktuurist, mis suuremale osale inimestest on nähtamatud ja seega on lihtne nende olemasolu küsimärgi alla seada või lihtsalt ignoreerida. Järgmine keha füüsilisest on eeterkeha ehk energiakeha, mida on üsna lihtne õppida tajuma-nägema ka joogapraktika abil. See koosneb eluenergiast ja annab nö füüsilisele kehale elu. Energiakanalid eeterkehas moodustavad tohutu võrgustiku, just nagu füüsilises kehas on vereringe, ja just sellelt tasandilt toimivad joogapoosid näiteks hatha-joogas: me teeme asendeid küll füüsilise kehaga, kuid tähelepanuga suuname meelt ja kokkuvõttes saavad mõjutatud mõlemad, aga sugugi mitte ainult need kaks. On olemas ka emotsionaalkeha, inimese kolmas keha, kus asuvad tunded ja emotsioonid, ning neljas, mentaalkeha, mille objektiks on mõtted ja uskumused, ideed ja kontseptsioonid. Viies, kõige peenem, on kausaal- ehk põhjuslik keha, mis on seotud karmaga ja väljendab end läbi sündmuste, mis me elus juhtuvad. Kõik on omavahel seotud ja kurbus asub meie emotsionaalkeha tasandil.

Loe veel

Seotud lood:

Huvitav on see, et kui lääne psühholoogias ja teraapias tunnistatakse kõik emotsioonid võrdseteks, mis on üheltpoolt õige ja eluterve lähenemine, st kõik tunded on vajalikud ja olulised, sest miski ei teki niisama ja igal tundel on meile teatada oma sõnum, siis traditsiooniline jooga ütleb emotsionaalkeha kohta mano maya kosha, madalam meel, ja nimetab seda „hulluks ahvipärdikuks“, kes kord on siin, kord seal, tihti püsimatu ja kaootiline ning sõdib vastu igasugusele katsele teda ohjeldada ja kontrollida. Jooga aga just sellega tegelebki. See ei tähenda sugugi tunnete allasurumist, vaid tegelikult suurendatakse joogas mõlemat: nii tunnetavat naiselikku poolt, mis aitab veelgi rohkem tundeid tunda, tajuda, kui ka kontrollivat mehelikku poolt, mis aitab neidsamu üleskerkivaid tundeid ohjata ja juhtida, mitte neisse nö pikaks ajaks kinni jääda. Selles mõttes on jooga väga tasakaalustav ja harmoniseeriv praktika. Kumbki äärmus pole ju hea: kui me ainult tunneme näiteks kurbust ega suuda sellest välja tulla, siis kõik süveneb ja kokkuvõttes võib viia välja depressiooni või suur ärevus hullumeelsuseni; samuti kui meil on olemas ainult liiga suur kontroll oma tunnete üle ja oleme õppinud neid alla suruma, siis puudub meil tegelik kontakt sellega, mis meie sees toimub, võime muutuda tuimaks ja üldse mitte midagi tunda või siis külmaks ja despootlikuks, kellega pole tore koos olla...

Joogas nähakse nn negatiivseid emotsioone kui sellist „madalama meele“ ebapuhtust, mis on siiski väga inimlik, kuid joogapraktika ja tehnikatega on võimalik end suurest kannatusest vabastada, kuna sa puhastad sisuliselt oma energiat ja meelt nendest rasketest tunnetest. Joogas on ülipalju puhastavaid tehnikaid. Öeldakse, et kõik on resonants ja kui sa tunned kurbust, siis hakkad resoneerima ka vastavate energiatega universumis, mis kokkuvõttes, kui see toimub piisavalt intensiivselt ja kaua, hakkab omakorda tõmbama su ellu veelgi enam sedasama, sest see on see sagedus, milles viibid.

On siis lubatud kurbust tunda?

Kurbust tunda on väga okei ja kasulik, nagu ka iga teist emotsiooni. Tunnete puhul on kõige hullem üldse mitte tähele panna, mida sa tunned või koged, seda täielikult ignoreerida ja alla suruda, püüda raskest tundest kohe vabaneda, sest me kõik teame, et neid on väga keeruline taluda... Sellisel moel kahaneb inimese kontakt oma peenemate kehade või teisisõnu hingega, kahaneb kontakt oma tõelise olemusega, mida jooga nimetab atman’iks. Teraapias ütleme tihti Kõrgem Mina või sügavam olemus. Ja kui meil sellega kontakti pole, siis me ei ela täisväärtuslikku elu. Siis me ei tea, mida me tegelikult elult tahame, mis meile meeldib või kuhu tõmbab, teeme tõenäoliselt enda jaoks valesid valikuid, mida tihti surub peale sotsiaalne keskkond või normid ning tunneme tegelikult rahulolematust kõigega. Sellepärast on väga oluline tundeid tunda, neid endale lubada, ka negatiivseid ja raskeid.

Ka holistilises regressiooniteraapias on väga oluline roll tunnetel ja allasurutud tunnete vabastamisel. Meie elud on pingelised ja oleme endale võtnud või on meile seatud palju ootusi ja peaksime justkui kõigega hakkama saama. Esimene asi kurbuse puhul on seda endale teadlikult teadvustada ja lubada: ma tohin olla praegu kurb. On ju väga loomulik tunda kurbust, kui juhtunud on midagi ebameeldivat, ootamatut või oled midagi või kedagi kallist kaotanud. Aktsepteerimine ja vastuvõtmine on esimene, aga väga tervendav faktor. Seejärel võiks endalt küsida: mida ma vajan? Mis mind just praegu aitaks? Sest tunded on tihedalt seotud meie vajadustega ja tihti on mingi emotsiooni all peidus mõni rahuldamata vajadus, mida on jälle hea endale teadvustada, endaga aus olla. Võib-olla oled tundnud end üksikuna, võib-olla vajad suuremat turvatunnet, armastust, hoolimist, jagamist.

Tihti on meie läbivad tunded või probleemid pärit kaugelt minevikust, kas siis lapsepõlvest, sünnihetkest või isegi sünnile eelnenud perioodist emaüsas. Olukordadest, millega pole me tookord hakkama saanud, on seotud ka tunded, mis on sügavale alateadvusesse allasurutud, sooviga neid mitte kunagi enam tunda, kuid nii kaua, kui neid ei teadvustata ja aktsepteerita ja seda tundeenergia blokeeringut ära ei lahendada, tulevad need ikka ja jälle välja ega anna meile rahu, justkui viidates, et „all keldris (alateadvuses) midagi lõhnab halvasti, mine vaata, mis seal on ja tee puhtaks“. Meil on aga tihti hirm sinna vaadata ja selle asemel üritame probleemist vabaneda, pitseerides keldriukse tugevamalt kinni ja pannes mitu lukku ette.

Seega kui tundub, et üksi on keeruline jagu saada, aru saada, siis tasub nt holistilisest regressiooniteraapiast abi otsida – see töötab alateadvuse tasandil ja võimaldab blokeeringuid vabastada ja muudatusi teha ka just sellel tasandil. See on aga just see, mis meie otsuseid, valikuid juhib, tahame seda või mitte.

Kokkuvõttes: iga tunne on lubatud ja igal tundel on sõnum, mõnikord selgem, mõnikord varjatum, ja kasulik oleks sellest aru saada, eriti kui on tegemist korduvate või nö pikaleveninud tunnetega, mis ei lase elust rõõmu tunda või täisväärtuslikult elada.

Kuidas aitab jooga toime tulla sügava kurbusega? On selleks mõni teooria ja praktilised harjutused?

Joogas on palju spetsiaalseid tehnikaid, et „raskeid emotsioone“ muundada ehk sublimeerida. See tähendab ebapuhta, raskepärase energia muutmist millekski kauniks, puhtaks, ilusaks, justkui ühe energia muutmine teiseks. Võtad jämeda puuhalu, mis on vägagi füüsiline objekt, paned selle põlema ja see füüsiline objekt muudab olekut: muutub soojuseks, valguseks.

Nii on võimalik just peene tuleenergia abil muundada ka oma raskeid tundeid, kurbust, viha, valu, ärevust, depressiooni, kadedust või armukadedust millekski palju ülevamaks ja harmoonilisemaks. Nt uddiyana bandha ja klassikalised „tagurpidipoosid“, nagu turiseis ja peapealseis, on väga suurepärased. Aga on ka väga palju spetsiaalseid puhastustehnikaid, nii füüsilisel kui ka meeletasandil, st meditatsioonid, keskendumised, hingamised.

Kõige lihtsam praktiline võte tugeva emotsiooni puhul on tähelepanu suunamine hingamisele. Alguses ei peagi midagi muud tegema Lihtsalt jälgi õhu liikumist seda kuidagi muutmata: kuidas õhk liigub sisse ja välja.

Ka nn ruudukujuline hingamine (samavrtti pranayama) on väga hea maandaja ja tasakaalustaja. Selles tehnikas on sissehingamine, seejärel hinge kinnihoidmine, väljahingamine ja taas hinge kinnihoidmine kõik ühepikkused (võid mõttes lugeda nt kuueni või kaheksani või kuidas sulle kõige mugavam tundub).

Igasuguse tunde puhul on oluline seda ka väljendada – ideaalis muidugi konstruktiivsel ja ennast ja teisi mittekahjustaval moel. Kurbuse puhul on selleks kõige kasulikum loomulikult nutmine – see on väga tervendav! Nii naistele kui ka meestele. Mehed ongi siin tihti väga kehvas seisus, sest üldine sotsiaalne kuvand ja norm ju (täiesti ekslikult) käsib meestel olla tugev, mitte nutta ega kurvastada ega isegi oma tundeid välja näidata, muidu oled pehmo. Tegelikult aitab selline suhtumine just probleeme süvendada ja kokkuvõttes võib see kõik lõpuks väljenduda vägivalla või füüsiliste probleemidena, rääkimata väga kasututest abivahenditest, millega püütakse oma meeleolu parandada, nagu alkohol ja narko, tubakas jne. See kõik aitab ainult väga hetkeliselt ja seejärel ainult süvendab probleeme.

Tunneb joogaga tegelev inimene vähem kurbust?

Kindlasti. Jooga on väga tasakaalustav ja harmooniat toov just närvisüsteemile. Autonoomse närvisüsteemi (mida me tahtlikult ei kontrolli) kaks poolust, sümpaatiline ja parasümpaatiline saavad tasakaalustatud. Mõlemad on vajalikud, kuid tihti ei ole tänapäeva inimesel tasakaalus, kuna elu on liiga stressirohke, inimene aga pidevalt valvel, pinges, valmis „võitlema või põgenema“, ja aega lõõgastuseks napib.

Võib-olla oleks isegi täpsem öelda, et joogaga tegelev inimene ei pruugi tunda vähem kurbust, kuna selle tundmine on igati normaalne ja eluterve, kuid ta tunnebki seda sellise mõistliku aja jooksul. Kui inimene on tasakaalus, lubab kõiki tundeid, siis tunne tuleb ja läheb, ühe tunde energia ammendub ja asendub teise tundega ning mingit probleemi ei olegi. Samuti saab ta teadlikult kasutada vahendeid, et sellest valutumalt ja kiiremini välja tulla, seda väljendada, kokkuvõttes juhtida (mitte alla suruda).

Selles valguses kartmatu pole mitte mees, kes ei tunne kunagi hirmu, nagu oli üks repliik tuntud filmis „Braveheart“ – sest tunnete tundmine on hea ja vajalik ning inimene, kes kunagi hirmu ei tunne, ei saa olla täiesti adekvaatne –, vaid pigem mees, kes suudab täiuslikult oma hirmu juhtida (sh sellele otsa vaadata).

Mis hetkest pole kurbuse tundmine enam eluterve?

Kui see hakkab segama su elu ja toimetusi, sa oled selles tundes liiga palju, liiga sageli ja sa ei suuda tunda muid, positiivseid tundeid. Äärmuslikul juhul kujuneb see depressiooniks, mida nimetatakse haiguseks ja näitab seega, nagu iga teine haigus, juba päris suurt tasakaalu kaotust keha-meele-vaimu vahel. Samuti võib korralikult läbitunnetamata ja allasurutud lein muutuda justkui sügavaks patoloogiliseks või krooniliseks kurbuseks, kus aktiivne (eluterve) periood võib juba aastaid möödas olla, aga väljendamata tundeenergia käärib pidevalt vaikselt muudkui edasi, laskmata inimesel eluga edasi minna.

Jaga mõned nipid, kuidas kurbusest võimalikult kiiresti välja tulla.

Kõigepealt proovi tundele nimi panna. See on teadvustamise faas. Mis see on, mida ma praegu tunnen? Kus ma seda kehas tunnen? See on ka väga oluline, kuna alateadvus on ju ka kehaga lähedalt seotud ja ka meie tunded leiavad füüsilises kehas oma koha.

Juba siin võib paljudel raskusi tekkida, kuid oluline on see konkreetselt ära nimetada. See võib olla kurbus, sest kaotasin näiteks armsa lemmiklooma, see võib olla ärevus seoses eelseisva raske tööülesandega, see võib olla rõõm, rahulolu, vastikus, ebamugavus, häbi, süütunne – tundeid ja nende varjundeid on palju. Mulle meeldis hiljutisel Mihhail Borodjanski „Tuleviku loomise seminaril“ soovitatud nipp: anna oma tundele aeg, öeldes näiteks, et olgu, ma tunnen seda tunnet ja luban seda täielikult tunda järgmised 15 minutit, 2 tundi – mis iganes aeg sulle sobiv tundub. Kui see aeg on möödas, ja endiselt tunned, võid seda pikendada, kuid oluline on see, mis ka joogas: me võtame teadlikult olukorra juhtimise enda kätte, mitte tunne ei juhi enam meid. Väga sageli sa seda enam antud aja möödudes ei tunne või tunned palju vähem.

Lihtsalt luba endal oma tunnet välja elada. Kurbuse puhul nuta, kohe südamest. Muidugi tee seda turvalises ja sobivas keskkonnas.

Järgmiseks võid endalt küsida: mida ma vajan? Mis on see vajadus, mis antud tundega kaasneb? Kurbuse puhul on tihti väga suureks ja kiireks abiks selle jagamine kellegagi, keda usaldad, sõbraga, lähedase inimesega. Soovitavalt kellegagi, kes oskab hästi kuulata. Just rääkimine, väljendamine võib kurbuse teinekord juba täielikult ära lahustada. Seda vaatamata algsele instinktile tõmbuda tagasi, mitte suhelda, jääda omaette. Tuleks teadlikult teha vastupidist! Olla enda vastu õrn ja armastav, hoolitseda enda eest, nagu sa hoolitseksid väga kalli inimese eest. Luba endale midagi, mis meeldib või mida sa tõeliselt naudid.

Mina olen tihti abi saanud mediteerimisest ja väga lihtne on muusikameditatsioon. Muusikal on imeline võime transportida meid ise vajalikku vibratsiooni, kuid õige muusika valik on siin väga oluline, kuna siin ei saa isegi lähtuda sellest, et see sulle meeldib. Ka täiesti lõhkuva energiaga muusika võib teatud ebapuhta energiaga inimesele vägagi meeldida. Mõni inimene on väga tundlik lõhnadele ja siin võib kiiresti abi olla aroomidest: panna lõhnalampi tujutõstvaid eeterlikke õlisid, nagu apelsin või sidrun, või teha nendega sauna, lõõgastuda.

Proovi muuta oma suhtumist ja tõlgendust kogu olukorrast. Alati ei ole miski ju üdini halb, kõiges on mingi positiivne kild ja isegi kui mitte antud olukorras, siis proovi keskendada oma tähelepanu sellele, mis ON hea ja rõõmupakkuv sinu elus – alati on midagi, kasvõi kõige väiksem asi. Seda tähele pannes see kasvab, sest energia liigub sinna, kuhu läheb meie tähelepanu ning kõik see, mida sa sel moel energiaga toidad, alati suureneb. See, millelt sa oma tähelepanu ära võtad, kahaneb ja lõpuks kaob. Seega toimib alati ka positiivsele keskendumine. Väga kasulik on see nt korra päevas kirja panna: mis oli tänases päevas toredat, imelist, rõõmupakkuvat. Selleks võib olla ka ilus sügisevärviline puu, mida märkasid – see toimib!

Teadvusta, et kõik, mis elus juhtub, juhtub alati mingi kõrgema mõttega, et me hingena midagi õpiksime, kuhugi areneksime, midagi taipaksime. Kui püüad hakata situatsiooni selle nurga alt uurima, võid lausa ise oma terapeudiks hakata, asuda oma suhtumisi ja uskumusi ümber vaatama. See võib olla lausa elumuutev kogemus, sest alati, kui teed mingi muutuse endas, muutub ka ümbritsev maailm, nii nagu sees, nii ka väljas.