Kaalukirurgid avaldavad, kui populaarne on protseduur Eestis ning millised on kõige keerukamad lõikused


Kaalukirurgid avaldavad, kui populaarne on protseduur Eestis ning millised on kõige keerukamad lõikused
Leighann Renee/ Unsplash

„Ma olen paar aastat pärast üht kaalukirurgia-konsultatsiooni saanud patsiendilt kiita, et vaat, kui hea, et te ei lasknud mul seda teha. Näete - sain ise hakkama!“ räägib Eesti staažikaim kaalukirurg dr. Rein Adamson muheledes. „Kirurgiline sekkumine on alati kõige viimane abinõu,“ lisab tema poeg dr. Martin Adamson. Mõlemad mehed teevad kumbki aastas ligikaudu 300 üldkirurgilist operatsiooni ja töötavad sealhulgas The Health Clinicus kaalukirurgidena. Milline on selle eriala areng? Kellele kaalukirurgiat ei soovitaks?

Kui isa Rein 20 aastat tagasi Saksamaal ühel kirurgide kongressil nägi esimest korda sellist asja nagu maoballoon, siis ei olnud Eestis ülekaalu teema veel aktuaalne. Kui 2004. aastal tehti Mustamäe haiglas esimene bariaatriline operatsioon, siis nüüd tehakse neid Eestis aastas ca 700.

Isa ja poja lugu

Rein oli lapsena päris palju haige ja vihkas haiglaid juba nende spetsiifilise lõhna tõttu. Aga naistepäeval, 8. märsil, vahetult enne keskkooli lõpetamist sattus ta pimesoolepõletikuga kirurgi noa alla. „See oli kohaliku tuimestusega, ise ärkvel, vaatasin siis seda operatsioonilampi ja kuulasin kõiki jutte, mis seal juures käisid. Tekkis huvi. Suguvõsas meil arste ei olnud,“ meenutab dr. Rein. Matemaatika-füüsikahuviline noormees mattis plaanid majandust õppima minna maha ja läks hoopis meditsiini õppima, spetsialiseerudes üldkirurgiale. Ja ei ole kordagi seda valikut kahetsenud.

Seotud lood:

Poeg Martin läks isa jälgedes. „Mul oli ikka väga palju seda isa mõjutust. Igal nädalavahetusel, kui saime sõita Saaremaale vanaema juurde, siis oli meil kohustuslik peatus Mustamäe haigla juures, kus isa käis oma patsiente üle vaatamas,“ räägib dr. Martin. Päris operatsiooni käis ta esimest korda vaatamas pärast 9. klassi ja oli hiljem tudengina isaga valves kaasas. „Oli ikka uhke tunne küll näha, kuidas isa patsientide vahel liigub. Mingit muud eriala ei ole ma kunagi kaalunud ega kahetsema pole pidanud. Töö on hästi mitmekülgne ja huvitav“.

Dr. Adamsonid Erakogu

Praegu töötavad isa-poeg opisaalides õlg-õla kõrval üldkirurgidena ja teevad lisaks ka kaalukirurgilisi lõikusi.

Kaalukirurgia Eestis

Loe veel

Tänu aastal 2000 Saksamaal nähtud maoballoonile, jõudsid esimesed taolised kaks aastat hiljem ka Eestisse ja töö läks lahti. Peatselt tulid juba suuremad operatsioonid. Inimeste teadlikkus suurenes ja nõudlus kasvas. „Osalesin esimesel Eestis tehtud bariaatrilisel operatsioonil assistendina.

Esimese opi tegime koos Soome kolleegidega,“ räägib Dr. Rein Adamson. Algusaastatel tehti 5-6 lõikust aastas, sealhulgas juba ka keerukamaid - maovähendusoperatsioone. Nüüd tehakse neid aastas umbes 700! Kui esimesed operatsioonid kestsid 6-7 tundi, siis nüüd tund-poolteist, mõned isegi vähem. Muidugi raskematel juhtudel läheb ka aega rohkem.

Enamikel piisab ühest opist, osadel juhtudel võib olla vajalik ka kordusoperatsioon ja seda erinevatel põhjustel. Kasutusel on erinevad meetodid ja see ei pruugi igaühele sobida, mis teise puhul töötab.

Oma kõige keerulisemateks operatsioonideks peabki vanem kirurg just bariaatria ehk kaalukirurgia algusaegade lõikusi. „Eks see ala iseenesest oli oma algusaegadel väga keeruline. Kui me alustasime polnud eriti kusagilt õppida ka… Praegu mõtlen, et mida me nii kaua seal opitoas tegime… Suured traumad on olnud ka väga keerulised, õnnetused, avariid jne. 90ndatel aastatel oli palju igasuguseid laskevigastusi – oli selline periood Eestis,“ meenutab Rein. Martin peab oma keerukamaks tööks seedetrakti kasvajate eemaldamist.

Tavaliselt tehakse lõikusi kahekesi - üks kirurg ja üks resident. Ja siis abilised – neid võib olla opisaalis ka kuni 10 inimest. Ent kas vahel läheb kogenud kirurgidel ka midagi nihu? „Eksimatuid inimesi ei ole. Alati püüame teha nii hästi kui võimalik, aga tüsistusi tuleb ikka vahel ette. Palju sõltub patsiendist, verevarustusest, vanusest,“ kinnitavad arstid.

Ette on tulnud juhuseid, kus tuleb mõnele inimesele ära öelda, et „me ei tee“. Tohtrite sõnul ei saa meditsiinilises mõttes tulemuse seisukohalt aktsepteerida näiteks Jehoova tunnistajaid, kes keelduvad vereülekandest. „See seab arstidele ikka väga suure vastutuste ja annab võimaluse medistsiiniliseks ebakõlaks,“ selgitab Rein. „Arstid ju üritavad aidata oma parema äranägemise järgi, milleks nad on välja õpetatud“.

Kirurgi töö tipphetkedeks peab Martin rahuldustunnet mingi tehniliselt väga keerulise opi tegemisest ja õnnestumisest.

Põhirõhk toitumisel

Vahel kohtab ka sellist suhtumist, et bariaatriline opp toob imeravi, mille järel kõik kaaluprobleemid igaveseks kaovad. Dr. Reinu sõnul inimesed siiski enamasti teadvustavad, et see mingi imeasi ei ole. „Väga-väga suur osa on edasisel toitumisel. Aga tänapäeval antakse kliinikust kõik suunised kaasa. Siis ei ole reeglina vaja ka korduvoperatsiooni, see peaks motiveerima. See annab väga palju, kui inimene on nõus muutma oma elustiili.“ Jutu kinnituseks toob ta ühe naljaka juhtumi, kui üks mees tuli tema juurde 3 kuud hiljem. Ta olla kuulnud, et pärast maovähendusoperatsiooni tekib tohutu energiapuhang, aga tema ootavat seda siiamaani. Muuseas on maovähendusoperatsioon meeste seas tõusev trend.

Kirurgide üksmeelne nõuanne kõlab siiski nii, et noa alla minek võiks olla viimane võimalus, kui miski muu ei aita. Kergekäeliselt seda kellelegi ei soovitaks. Seda tasub kaaluda siis, kui seoses ülekaaluga on tekkinud tõsine diabeet, rühihäired, liigeseprobleemid, inimene ei jõua liikuda, ei tunne oma elust enam rõõmu. Paljudel juhtudel annab siis kaalukirurgia inimesele uue elujõu ja elutahte.