Seda, mida me sööme, mõjutavad ka teised tegurid. Me ei söö toitu, mis meile ei maitse. Kui toit on magus või soolane, siis see maitseb meile rohkem, sest on energiarikkam. Me teame, et toidu kättesaamisega meil raskusi pole, kuid meie keha seda ei tea. Keha soovib alateadlikult energiarikkamat toitu, sest keha arvab, et me võtame palju energiat sisse ja mingil hetkel on meil seda jälle tarvis.

„Hedonistlik komponent on siin sees: kuidas see toit maitseb, milline see toit on ja milline on selle tekstuur. Siinkohal on osa ka toidutööstusel. Ei tehta koledat ega mittemaitsvat toitu. Pigem üritatakse välja selgitada, milline toit meile kõige rohkem maitseb. On räägitud, et kartulikrõpsud peavad täpselt sellise tekstuuriga olema või jäätis olema just selline, nagu see on. Paraku on need energiatihedamad,“ sõnab Kelner.

Tänapäeval pole toit enam puhtalt energiakapital. Selle sees on ka sotsiaalkultuur. Toiduga sisustatakse ka vaba aega ja sotsiaalelu. On ka täheldatud, et kui grupis koos arutletakse, siis süüakse rohkem, sest see istumisaeg on palju pikem ja ei panda seda kogust nii palju tähele, kui üksi laua taga süües.

„Sel on ka erinevad psühholoogilised tegurid: kas on see stressisöömine, sööme alateadlikult või üritame söögiga oma muresid uputada. See, mille arvelt energiat välja laseme, on see, mis kulub meil lihtsalt elamiseks. Igapäevaseid toimetusi, mida teeme, võib nimetada treeningväliseks aktiivsuseks. Pluss treeningaktiivsus, kes teeb ja kes mitte, see on ainus, mille läbi me saame reguleerida, kuidas me kõige rohkem energiat kulutame. Kui toitu endale sisse sööd, siis keha peab ka omakorda veel energiat kulutama, et see toit ära seedida,“ lausub Kelner.

See, millisel kujul toit on, on ka määrav. Kui sööme valgurikast toitu, siis kehal läheb aega rohkem seedimiseks ning valgurikas toit vajab ka selle jaoks rohkem energiat. Kui sööme suhkru- ja süsivesikurikast toitu, siis kehal on seda lihtsam omastada. Umbes 10 protsenti päevasest kaloraažist kulub toidu seedimisele. Kui sul on päevanormiks ligikaudu 2000 kalorit, siis sellest läheb 200 seedimiseks.

Tegureid, mis panevad energiat tarbima, on rohkem kui neid, mis panevad energiat kulutama. Sõltub inimesest ja keskkonnast. Seetõttu on oluline omada aktiivset eluviisi ja lisaks ka trenni juurde teha. Tihtipeale seda ei ole, istutakse rohkem ja trenni ei tehta võib-olla üldse. Kui inimene on aktiivsem ja teeb raskemat tööd, siis ei ole trenn nii oluline. Kui mõnel korral nädalas on pulss kõrge ja palju pingutame, siis oleme trenniks loodud.

„Lihased on meile antud. Suure osa kehast moodustabki tugiliikumisaparaat: lihased ja luud. Me oleme loodud liikuma ja kui me oma lihaseid ei kasuta, siis need kahanevad. Inimesed arvavad, et kui oleme ülekaalus, siis dieet kohe aitab, kuid see pole parim lahendus. Mis on lihas? Kui autol on mootor, siis meil on lihas. Väiksema mootoriga auto võtab vähem kütet ja suurema mootoriga rohkem. Autode puhul tõesti soovime ökonoomsemat autot, kuid näiteks köögiviljad võivad olla oma hinna poolest isegi raskemini kättesaadavamad kui muu energiarikas valmistoit. Meil pole seda probleemi, et toitu liiga vähe oleks. Kui hakkame dieeti pidama ja vähem liikuma, siis mootor kahaneb ja selle arvelt läheb „küttearve“ väiksemaks. Ehk kui inimene on väga ebaaktiivne, siis tema energianorm läheb samuti madalaks,“ ütleb Kelner.

Kui vaatame tagasi nendele teguritele, mis ajavad sööma, siis need ei pruugi kaduda. Need toovad endiselt meile energiat sisse ja seetõttu ka kaal tõuseb. Me tahame tegelikult oma lihaskonda suurendada, piisavalt, et see baasainevahetust tõstaks. Kui oleme ebaaktiivsed ja peame ka dieeti, siis päevane norm langeb veel rohkem ja see võib omakorda viia stressi. Kui trennita eluviisile lisada dieet, siis meie lihaskond hakkab veel rohkem tagasi tõmbama. Meil pole võimalik ainult rasvast vabaneda, meil on võimalik vabaneda nii lihasest kui ka rasvast.

Kui istuv inimene hakkab dieeti pidama, siis see võib natuke aidata, aga keha kohaneb sellega kiiresti. Kui anname kehale vähem süüa, siis keha ei saa aru, et soovime ilusamad välja näha. Keha näeb seda nii, et kuna me anname talle vähem süüa siis peab ainevahetust samuti aeglustama. Keha ei tea, et soovime kaalust alla võtta ja jääb pidama. Kui hakatakse trennita dieeti pidama, siis mingil hetkel baasainevahetus aeglustub, toidu termiline efekt langeb, energiat on vähem ja treeningväline aktiivsus langeb.

„Trenn on oluline lihasmassi üleval hoidmiseks, et baasainevahetus oleks kõrgem, treening ja treeninguväline tegevus oleks tugevam. Kui hakkame dieeti pidama, siis näljatase automaatselt tõuseb. Homostaatiline nälg on see, kui sööd vähem, kõht on tühjem ja oled näljas. Hedonistlik nälg on see, kui tahad toidunaudingut, isegi kui kõht ei ole tühi. Loevad sotsiaalsed tegurid, see, kus sa oled. Oled sellises keskkonnas, kus on palju ahvatlusi ja see tekitab nii homostaatilist kui ka hedonistlikku nälga. Kui on silme ees kõik need energiarikkad toidud, siis on ahvatlus suurem ja on raskem end tagasi hoida. Kõik need kolm asja viivad selleni, et me sööme rohkem nii teadlikult kui ka alateadlikult. See on paratamatu. Sööme rohkem, tarbime energiat rohkem, ületame ja kaal jääb pidama,“ räägib Kelner.

Oletame, et me ei tee trenni. Kaalu saame siis langetada vähem süües või rohkem liikudes. Ideaalis võiks teha mõlemat. Kui söömist liialt piirata, näljutamiseni välja, hakkab kaal langema. Samas kuna keha on olnud näljast stressis, siis keha imeb selle toidu švammina sisse. Hiirte peal on näiteks katsetatud ranget energiapiiramist, mille tulemusena kehamass väheneb, Kui energiapiiramine lõpetada, siis kehamass tõuseb algtasemele kahekordse kiirusega. Energiadefitsiidi järjekordsel tekitamisel langeb kaal langeb ca 50% aeglasemalt kui varem. Energiataseme taastamisel, on kaalutõus baastasemele juba ligi kolmekordse kiirusega. See näitab, et keha kohaneb ja üritab ellu jääda. Kui oleme põhjas ja hakkame järsku sööma, siis rasvarakke võib tekkida juurde ja need suurenevad algsest suuremakski.

Kui palju näiteks teie vaatate poes toidu päritolu? Ökotooteid tarbite?

Ei tarbi üksnes ökotooteid. Ainult öko ei tasu olla. Tihtipeale ökotoode ei pruugigi olla nii öko. Pigem toetan lihtsalt võimalusel kodumaist toodangut.

Kommenteerige vaakumisse pakendatud valmistoitu, mis tundub tervislik. Kui ma näiteks võtaks ühe Rimi salati, siis kas on tehtud uuringuid, kui palju on selles süsivesikuid? Või kui teen konservist toitu, siis ei saa ma sealt üldse süsivesikuid.

Konservitoit pole tõesti just kõige parem. Mida kauem see säilib, seda rohkem on see „surnud“. Seda võiks pigem vältida. Pakendatud salatis pole midagi halba, välja arvatud selle hind. Tihtipeale ongi inimeste fookus sellel, kas toit on tervislik või mitte. See polegi niivõrd oluline. Oluline on piisav liikumine. Toit saab olla ebatervislik ainult siis, kui sööme seda liiga palju. Kui energiavajadus on näiteks 2000, siis sellest 200 võib minna rämpstoidule, näiteks jäätisele või aeg-ajalt kasvõi klaasile veinile. See ei tee otseselt halba, sest enamjaolt on toit siis siiski tervislik. Vaimuelu on olulisem.
Patupäev pole hea, sest sööd viis-kuus päeva nädalas normaalselt ja sel ühel päeval korraga nädala jagu toitu. Patupäeva ootus hakkab tõusma ja isud kuhjuvad. Mõistlikum oleks süüa iga päev teatud kogus isu järgi.

Kui teie juurde tulevad inimesed, kes pole toitumiskava jälginud, siis mis on kõige korduvamad vabandused, miks nad seda teinud pole?

Näiteks pole aega trennis käimiseks või söögi valmistamiseks. Mõnes mõttes ma mõistan seda. Kunagi oli minu töökoormus väiksem kui praegu. Kui oled kaheksa tundi päevas tööl ja sul on ka laps, siis on tõesti raske aega leida. Kuid on siiski võimalus leida see aeg kasvõi kodus teleka vaatamise arvelt. Ma ei usu, et minu treenitavad valetavad. Pigem nad pole proovinud rohkem panustada. On ka murdumist, mõned inimesed tõesti ei suuda end motiveerida ning tihtipeale võivad olla ka sügavamad probleemid, millest pole teadlik.

Ehk kõik on ainult meie endi kätes?

Jah, see tahe saab tulla ainult meie endi seest. Kui käid trennis ainult kohusetunde või kaalulanguse pärast, siis pole see jätkusuutlik. Sa pead seda ise tahtma. Su heaolutase tõuseb trenniga. Ütleme, et inimene tuleb esimesel korral vastu tahtmist trenni ja suudab kahe nädala jooksul käia regulaarselt näiteks kolm korda nädalas. Selle aja lõpuks on tema suhtumine ja maailmavaade muutunud. Ta tunneb, et tal on hea ja enam teisiti ei tahagi. Hiljuti küsiti minult tsitaati reklaampildile. Ma ütlesin: „Tuleviku sina tänab sind tänaste otsuste eest.“ See ju ongi nii. Võimalik, et trenni alguses mõeldakse, et trenn on vastik, kuid hiljem on see juba normaalne, on hea olla kurnatud ja väsinud ning hiljem sellest puhata. Magad paremini, isu on reguleeritud, mõttetöö paraneb, kuna aju verevarustus paraneb.