Lehvitan!

Nüüd, kui tunnen enda sees uut elu liigutamas, mõistan päev-päevalt aina enam, kui võimsad (ja samal ajal ka õrnad!) on need naised, kes on olnud nõus lugejatega jagama oma elu kõige tundlikuma perioodi, emaks saamise teekondi.

Otsus rääkida väga isiklikest asjadest ja avada end täielikult ei ole kunagi lihtne, seda enam, kui teemaga on seotud lapsed… Aitäh kõikidele naistele, võimsatele emadele, kes on meile usaldanud oma unikaalsed emaks saamise, kujunemise ja kasvamise lood! Tänan ka seekordset kaanestaari, sisuloojat Lauren Villmanni, kes otsustas tulla, rääkida, olla aus.

Lisaks Laureni teekonnale on selles ajakirjas veel üks emadusest rääkiv lugu – Ukraina sõjakoleduste eest koos pisitütrega Eestisse varju jõudnud Nataliast, kes oli siia jõudes üheksandat kuud beebiootel. Praeguseks on ta lisaks tütrele ka terve ja tugeva poja ema. Tunnistan, et ilma pisarateta oli seda lugu võimatu lugeda…