Pikutasin sametdiivanil, lösakil sõbranna kõrval, ja vaatasin lakke kleebitud kohevate pilvedega taevatapeeti, universumi keskpunktiks lugematute klaastiladega lühter. Haarasin oma kujuteldava fotoaparaadi ja tegin sellest hetkest pilti. Pigistasin käed rusikasse, et olla nii hästi kohal, kui oskasin, sest teadsin – oma kuumavate põskede ja iga ihurakuga selles kleepuvas kehas –, et nüüd ongi see moment. Just praegu on kõik täiuslik. Teadsin ka seda, et nii on vaid viivuks. Ühtäkki muutus lause „meil on vaid see hetk“ klaariks.

Jaga
Kommentaarid