Kopp-kopp, kes kapis on?

Kui üritasin päris esimest korda Osta.ee müügiplatvormil äri teha, mõõtsin oma kleidisabasid ja taljekohti mõõdulindiga, mil polnud peal sentimeetrid, vaid võõramaised tollid (1 toll = 2,54 cm). Ma ei pannud seda tähele. Ja isegi kui mõni huviline püüdis täpsustada, kas ma olen täiesti kindel, et see kleit on just sellistes mõõtudes, vastasin jah, muidugi – oma silm on kuningas. Alles hiljem, kui äri eriti ei läinud, sain aru, et kaubitsesin mõõtude järgi nukuriietega.

Mõned head aastad tagasi võtsin vastu otsuse, et kui midagi ostan, peab miski muu minu kapis sellele ruumi tegema. Hetk tagasi taipasin, et selline kapifilosoofia on nagu kunagise hitt-tõsielusarja „Love Island“ stsenaarium – kui tuleb uus ja kuumem võistleja, peab tegelane, kellel ei tekkinud ühegi teise saareelanikuga äratundmist, mängust lahkuma. Samamoodi on pükste ja pluusidega – kui need ikka pole aasta jooksul millegagi komplekti moodustanud, siis ehk leidub keegi teine, kelle rõivakogu just see seltskond õnnelikuks teeks.

Ent argirõivaste kõrval on veel teine grupeering. Selline, mis ei lahku kapist kunagi, isegi kui sinna kuuluvad esemed pole aastaid päevavalgust näinud. Mul on näiteks üks lehmanahkne kasukas, moeajakirjas Siluett töötanud tädi EKA lõputöö. Vähemalt 50 aastat vana, supervinge eksemplar. Nahk on küll jäik ja lukk lipa-lapa nagu lambajalg, kuid kasukas ise suursugune.