Seda, et tegemist pole kummalise harju­muse, vaid haigu­sega, mõistis Kaire teismeeas. “Esialgu panin endale diagnoosi ise, kui sattusin 16- või 17aastasena juhuslikult lugema artiklit trihhotillo­maaniast. Tundsin end selles kirjutises sada protsenti ära. Seejärel asusin haiguse kohta põhjalikku uurimistööd tegema ja jõudsin ka internetikommuunini, kus on üle 10 000 trihhotillo­maania all kannatava inimese. Tundsin esmakordselt, et ma pole selle deemonliku haigu­sega üksi. Hiljem on diagnoosi kinnitanud ka kaks psüh­hiaatrit,” meenutab ta.

Edasi lugemiseks: