Sünnipäeva tähistav Külli Teetamm: emana peab suutma lapsest lahti lasta ja usaldada tema valikuid, mitte üritada kontrollida tema elu

„Kui tahan keerata järgmise lehekülje, siis kuidas see üldse käib?“ küsib näitleja Külli Teetamm (47), kes elas pea kuu aega etenduskunstnikuna Veneetsias. Tajus kaduvikku, kuulas lugusid, õppis heldust.

Eesti väljapanek Veneetsia tänavusel arhitektuuribiennaalil, „Kodupeatus“ („Home Stage“), asub üle viiesaja-aastases majas. „See oli varem peatuspaik neidudele, kes soovisid pühenduda nunnaelule. Magasid siin viimase öö, enne kui läksid hommikul kloostrisse. Et teha lõplik otsus puhanud peaga,“ tutvustab Külli ruumi, kus ta peatus juuli keskpaigast augusti alguseni.

Roosad anemoonid, korjatud Arsenale müüri taguselt pügamata murulapilt, süngivad samas toonis veiniplekkidega laudlinal. Magamistoas on kõrvuti kaks raudpäitsiga voodit. Üks etendaja oma, teises võib külastaja pikutada, nautides pead pööramata vaateid laes laiutavas peegelinstallatsioonis. Või on see hoopis võimalus rampväsinuna omada visuaalset kontrolli kodus toimuva üle? Ketis ukse vahelt saab kiigata salapärasesse tuppa. „Meil on tolmuga leping, et siin toas võib ta teha mida iganes, teistesse asja ei ole,“ muigab Külli. Oma päevaplaani on ta kirjutanud valgele seinale Shakespeare’i näidenditest pärit tsitaatides.