SUUR LUGU | Vehkleja Nelli Differt elust kahel ametikohal: jõudsin kell kolm-neli hommikul magama ja kella kaheksast olin taas tööpostil

Aasta on 2000. Väikese Nelli isa ja onu on tulnud just Tuksist vehklejate kokkutulekult, kaasas meenemedalid. „Mina tahan ka medaleid võita, seega ma lähen vehklemistrenni,“ ütleb 10aastane plikatirts, teadmata, et kahekümne nelja aasta pärast esindab ta Eestit olümpial.

Sport pole Nelli Differtile (34) kunagi võõras olnud. Kolmeaastaselt alustas ta iluvõimlemisega, sellele järgnes treenerist ema juhendamisel kergejõustikutrenn. Neljandasse klassi minnes sai medalite janus algust tehtud vehklemisega. Klassiõest parim sõbranna tuli kaasa ja ühiselt treeniti gümnaasiumi lõpuni. Koos oli tore ning eks sellel on ka oma roll mängida, et teismeeas motivatsioon ei raugenud ega pooleli jätmise mõtted pähe ei tikkunud. Ilmselgelt on ka tema karjääri jooksul olnud omajagu loobumisi.

„Kõik sportlased, kes tahavad tippu jõuda, peavad tegema valikuid. Ma ei ütleks, et mul oleks jäänud midagi tegemata. Olen omandanud hariduse, käinud tööl ning tegelenud hobiga, mis mulle tohutult meeldib. Olen reisinud mööda maailma, näinud elu hoopis teise nurga alt. Jah, mingis vanuses tõesti ei saanud peole minna, sest mul olid järgmine päev võistlused, või puudusin klassiekskurssioonilt, sest olin samal ajal laagris, aga leian, et olen selle arvelt nii palju rohkem tagasi saanud.“