“Ema oli kehva tervisega, kuid vanaema kiitles terve elu sellega, et tema pole eluaeg arsti juures käinud. Lõpuks pidi ta siiski minema, kuid see oli juba üsna vanas eas,” räägib Ingrid. Kõige hea eest endas tänab Ingrid esivanemate geene.

“Ei suitseta, alkoholi joon väga-väga mõõdukalt, seltskonnas ikka klaasi veini võtan. Ülikooli ajal sai muidugi kõike proovitud. Enne esimese tütre sündi proovisin suitsetamist, aga jätsin üsna ruttu järele. Praegu istun ma väga palju arvuti taga ja see nüüd küll väga tervislik ei ole. Kuna teen tööd ning peale selle on mul väga palju esinemisi ja loenguid, pean palju tekste koostama. Aga varem oli ju veel halvem, kui kirjutusmasinaga kirjutades tuli allapoole käsikirjale vaadata, see pidi kaelaradikuliiti tekitama. Kuid silmadele ei ole arvuti muidugi hea.”

Mööda ei saa vaadata ka presidendipaari kepikõnniharrastusest. Kahtlemata on neilgi üsna kopsakas panus selle ala veelgi popimaks muutmisel. “Lossiaias kõndisime kõvasti, seal sai suuri tiire teha,” ütleb Ingrid. Kui oli vaba hetk ja õhtuseid üritusi polnud, oli presidendipaar alati õues tiirutamas. “Ega me aega võtnud, aga abikaasa kõndis ikka pikemalt.”

“Sel ajal ei saa ju rääkida,” raputab Ingrid pead küsimuse peale, kas kõndides ka mõned olulised teemad läbi arutati. “Rohkem ikka treening ja värskes õhus olemine.” Praegu on abikaasad võtnud kepikõnnis väikese puhkuse. “Aias (Nõmme kodus – toim) on nii paks lumi, et meil pole olnud aega ega viitsimist korralikku rada teha.” 


Sõudepaat ja spordijärk

Pärnus Koidula koolis õppides tegi Ingrid kõvasti sporti. Alade nimistu avaldab pehmelt öeldes muljet. “Pinginaaber oli aktiivne sportlane. Kohe, kui kuskile kutsuti, läksime proovima,” meenutab Ingrid naerdes. 

Otse üle kooli õue oli võimla, mis oli ühtlasi spordikool. Kooli taga platsil sai talvel uisutada ja suvel tennist mängida. Spordijärk oli Ingridil aga lauatennises ja sportvõimlemises. Rõngad, rööbaspuud, poom, võimlemise vabakava – palun väga! Kang, hüpped, hobused ja kitsed – tänan, kuid pigem poistele.

Mõnda aega käis Ingrid ka sõudmistrennis. “Meil oli nii hea treener, et kutsuti Moskvasse Nõukogude Liidu võistkonna peatreeneriks, ning siis jäi see pooleli.” Trennikogemusest saadud kasu lõikab ta aga siiamaani. “Võin sõuda edaspidi, tagurpidi, ühe käega ühtpidi, teise käega teistpidi,” seletab Ingrid.

Kui klassivend vehklemistreeneriks hakkas, olid agarad tüdrukud jälle kohal. “Mul pole palju võhma, aga mulle istusid alad, kus oli vaja kiiret reaktsiooni. Näiteks lauatennis, päris tennises tuleb liiga palju joosta, seal väsisin ma ära.” Vehklemisega läks Ingridil algusest peale hästi –  koolinoorte vabariigi esivõistlusel jagas ta kohe neljandat kohta. Lauatennises tuli ühelt Tartu võistluselt jällegi esikoht.


Metslane ja matemaatikaõpetaja

10. klassi eel kolis pere Tallinna. Pealinnaelu ei istunud Ingridile aga üldse. “Kõik oli kuidagi ametlik ja klassijuhatajaga läksime kohe esimestel päevadel tülli. Olin vist natuke liiga metslane pealinna jaoks.”

Õudne pahandus tekkis näiteks sellest, et Ingrid julges aktuse ajal seina äärde mati peale maha istuda. Pärnus polnud sellist asja keegi keelanud. See hakkas kohe vastu ja tekitas trotsi! Õpetajadki jagunesid kaheks: osa, kellele tüdruk meeldis, ja need, kes teda ei sallinud. “Ja need suhted oli vastastikused,” täpsustab Ingrid.

Tol ajal elas nende pere üsna vaeselt. Vanaisa oli kingsepp, kes tegi perele kõik jalanõud ise. Vahetussusse ei jõudnud ta aga päris õigeks ajaks valmis ning Ingrid pidi koolis nädalakese ilma käima. Miks ta susse ei osta – taas oli suur pahandus! Aga perel polnud selleks raha.

Siis jällegi alandas õpetaja matemaatika kontrolltöö hinnet kõigepealt selle pärast, et Ingrid polnud märkinud kuupäeva, teist korda aga halva käekirja tõttu. Nii saigi tüdruk veatu töö eest kolme. “Õpetaja käskis jääda peale tunde ja töö korraliku käekirjaga ümber kirjutada. Mina ei jäänud!”  Ja ema sai kooli kutsutud.

“Ma saan aru küll, et õpetaja üritas mind kasvatada, et ma nii lohakas ei oleks, aga emaga nad vist ühist keelt ei leidnud,” ütleb Ingrid muheledes. “Ja siis ei hakanud ma matemaatikat üldse õppima, mis oli muidugi sulaselge lollus.”

Juba järgmisel aastal oli Ingrid Pärnus tagasi ja lõpetas kooli seal.


Laula, laula…

Tallinna kooli lauluõpetaja püüdis Ingridit laulma panna, kuid tüdruk oli natuke liiga arg, et üksi laulda. Ansamblis ja kooris  võis ta aga laulda küll. Muusikaarmastus aina kasvas. 

Pärast esimest kursust ülikoolis haarati kaasa Ingrid kohe Kihnu ja Setumaa ekspeditsioonile rahvaluulet koguma. Kaasaskantavaid magnetofone siis veel polnud ning taluõuele sadanud tudeng pidi viisid kuulmise järgi üles kirjutama.

“Alguses oli raske uksele koputada ja esimest sammu astuda, aga pärast harjus ära. Ma ise ei ole jutualustaja, välja arvatud ehk ainult ekspeditsioonidel, kui aga keegi minu poole pöördub, võin olla päris hea vestluskaaslane,” muheleb Ingrid.

Juba teise kursuse lõpus võis Ingrid silitada ome esimese teadustöö kaasi. Teaduskarjäär hakkas pöörlema, kui juhendaja sokutas uurimuse, mis oli koostatud Kihnu ja Ruhnu rahvaviisidest, nii Sirpi ja Vasarasse kui ka Nõukogude Liidu tollel ajal ainsasse teaduslikku muusikaajakirja Sovetskaja Muzõka.

Ekspeditsioone peab Ingrid oma töö kõige elamuslikumaks osaks. Külas kutsuti ikka sisse ja toodi sink lauale. Kord küsiti Ingridilt, kas ta soovib rõõska või hapupiima. Ingrid valis hapu, kuid pakkuja unustas vististi ära ja valas kogemata rõõska. Hiljem tuli see talle meelde ja ta saatis muuseumisse Ingridile isegi kirja ning kutsus tagasi külla.

Sadu ja sadu, võib-olla isegi tuhandeid laule on Ingrid lindistanud ja üles kirjutanud. Tänapäeval kasutavad folkloristid peale magnetofoni igal võimalusel ka videokaamerat, et jäädvustada, kuidas rahvamuusika elab ja inimesed käituvad. Viimase tööna on Ingridil valminud topelt-CD koos noodibrošüüriga Kihnu tantsumuusikast.

Muusika kõlab Rüütlite majas niisamagi pidevalt. Kuna lapselapsed elavad ka siin, on Ingrid noortegi muusikaga hästi kursis. “Aga ma olen selles viimasel ajal natuke alla käinud, sest väga palju on tööd, loenguid, esinemisi,” sõnab Ingrid. Oma lõbuks kuulab ta vana, klassikalise džässi plaate või klassikalist muusikat, näiteks Griegi. Üks lemmikuid, “Peer Gynt”, meeldis juba tema emale.


Kihnlaste silgud ja jahupuder

Ingrid on üles kasvanud kihnlaste silkude peal, mida vanaema käis rannast ostmas. Tema lapsepõlves liha peaaegu üldse ei söödud, kuigi pekki pidi praadimiseks ikka natuke olema. “Toit oli vaene ja üsna üksluine, aga küllaltki tervislik,” tõdeb Ingrid.

Sõja ajal Venemaale evakueerituna polnud perel vahepeal kohe üldse midagi süüa. “Vanaema jäi skorbuuti ja tal langesid kõik hambad välja. Kuid minule ta ikka midagi leidis,” räägib Ingrid, kes ise haigestus malaariasse. “Ema ja vanaema käisid maal kolhoosis tööl. Raha nad ei saanud, vaid toiduaineid, mingit väga kehva jahu, millest putru keedeti. Aga sügisel sai tohutul hulgal arbuuse, mida meil oli seina ääres suur rivi.” Perenaisel, kelle talus nad ühe toa said, oli suur päevalilleaed, kus nad võisid süüa nii palju seemneid, kui tahtsid. Aga Ingrid mäletab ka seda, kuidas nad kraapisid seinu, mis olid tehtud krohvi, savi, lubja ja arvatavasti sõnnikusegust, ning sõid seda. Peagi kolis pere Tšeljabinskisse.

“Abikaasa tegeleb endaga palju tõsisemalt kui mina,” tunnistab Ingrid, “püüab tervislikult toituda, mina olen palju lohakam. Ma ei keeda igal hommikul putru, mida abikaasa teeb. Kui nii võtta, siis sööme kaunis tervislikult. Üks meie suur lemmik on ühepajatoit – põhiliselt juurviljad ja natuke liha. Kala sööme ka küllalt palju. Mina armastan kohupiima ja kohupiimatoite. Abikaasa propageerib väga küüslaugu söömist õhtuti. Kunagi tehti Tartus uuring, millest selgus, et vene koolide lapsed olid palju tervemad kui eesti koolide omad. Vahe on selles, et nemad kasutavad toiduks rohkem küüslauku ja sibulat kui Eesti lapsed.”


Abielu ja huulepulk
“Tuleb kohaneda,” sõnastab Ingrid terve ja püsiva suhte retsepti, mis on neid abikaasaga kuldpulmadest kauemgi koos hoidnud. “Kohanemisaeg võib-olla polnudki alguses kõige ladusam, tülitsesime ikka ka. Aga meil on ühised väärtushinnangud – kodu ja pere hoidmine, looduse- ja muusikaarmastus. Muidugi rahvuslik meelsus, mis ei tähenda, et oleksime mingid skinheadid ja suhtuksime halvasti teistesse rahvastesse, aga tugev rahvustunne on peres kogu aeg olnud.  Oli aeg, kui paljud elasid mitmetasandilist elu, millest noored ehk praegu aru ei saa. Oli üsna tavaline, et mõeldi üht, öeldi teist ja tehti kolmandat.”

Oli momente, kus Saaremaa talupoja perekonnast pärit mehe arusaamad ja kombed ei mahtunud mitmendat põlve linlase Ingridi pähe. Näiteks ei meeldinud mehele ega ämmale, et naine huuli värvib. “Tol ajal oli selline konservatiivne suhtumine, et sa oled lits siis. Pikkamööda abikaasa harjus muidugi ära, kuid see võttis aega.”

Ingrid arvab, et ega tal noorena kõige parem ja tasakaalukam iseloom ka polnud. N-ö abielupuhkus oli siis, kui mees elas töö tõttu Tallinnas ja tema Tartus. “Praegu on tavaline, et mehed näiteks Soomes tööl käivad, kuid siis oli see väga haruldane. Esialgu mõtlesin küll, et nüüd on kõik läbi.” Praegu on Ingrid palju rahumeelsem – küllap on elukogemus nurgad maha lihvinud. “Ma ei ole kindel, kas oleksin veel abielus, kui oleksid olnud mingid kõrvalehüpped, ega tea, kuidas oleksin talunud seda, kui mees oleks hakanud jooma. Võid öelda, et teeksid nii või teisiti, aga iial ei saa kindel olla, kuidas käitud siis, kui kriis käes on.”

Kuigi nii palju oleks ju rääkida, hoiavad praeguses elulugude buumis Rüütlid kindlalt tagaplaanile. “Ei taha. Küllalt palju on olnud psühholoogiliselt raskeid aegu. Mitu kirjastust on teinud ettepaneku anda välja elulooraamat, kuid ma olen ei öelnud. Ma ei taha teiste omi ka lugeda, mind ei huvita teiste inimeste eraelu ning miks peaks teisi inimesi minu oma huvitama,” sõnab Ingrid.


Esimene leedi ja juuksed

Võõrast imagot Ingrid ei armasta. Kui abikaasa presidendiks sai, soovitas mõni tal küll juuksed lühikeseks lõigata või heledamaks värvida. Mitte mingil juhul! “Inimene peab ikka iseendaks jääma. Pigem loobun ametist,” meenutab Ingrid.

Oma mitte-eestlaslikult haruldased mustjad pikad-paksud juuksed on ta pärinud vanaemalt. “Tal olid juuksed tugevad nagu hobusejõhvid, mina pidin neid lõikama. See oli väga ränk töö. Üsna vana eani püsisid ta juuksed tumedad, üleni hallid polnud need kunagi, mina muidugi värvin oma juukseid.”

Esimeseks leediks olemise aega kirjeldab Ingrid põnevana. “Kohtusin paljude inimestega ning nägin riigivisiitidel palju huvitavaid paiku, kuhu ma muidu iial poleks sattunud. Näiteks Norra kuninga lossis ööbida oli päris huvitav. Lõõgastuda ei saanud visiitidel muidugi üldse, sest päevaplaan oli protokollis minuti pealt paigas,” räägib Ingrid, kellele muidu range režiimiga elu ei meeldi. Kolm-neli päeva pidas ta aga vastu. “Sain oma töö selle rolliga kenasti ühitada, sest olin harjunud seltskonnas olema ja inimestega suhtlema. Muidugi see, et kogu tähelepanu on sinul ja abikaasal, tekitas ka stressi. Ei saanud olla vaba, vaid oli selline kammitsetud tunne, mida polnud varem kogenud.”

Ainult oma lõbuks on Ingrid reisil käinud vaid üks kord. Kahe lapselapsega Kreetal, Kultuurkapitali aastapreemia 40 000 krooni eest. Heameelega sõidaks Ingrid ka Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse, kuid lennukisse ta enam ei kipu. “It goes too high and too fast (liiga kiiresti liiga kõrgele),” naerab Ingrid üht inglise keele tundi meenutades. “Soome ja Läti on kaugemad paigad, kuhu minna, ja kõige parema meelega olen ma hoopis vee peal.”


Tants koos huntidega

On see saatuslik või tähenduslik, kuid Ingridil on elus olnud kolm kokkupuudet huntidega. Esimene oli Siberis. Maalt hobusega Tšeljabinskisse sõites hakkas neid tee peal taga ajama suur hundikari. Hunte oli umbes paarkümmend. “Ma ei mäleta, et oleksin tundnud hirmu. Lugesin nad üle ja vaatasin – kui põnev,” meenutab Ingrid. Äärepealt pidi perenaine ühe hobustest lahti laskma, et hunte kõrvale juhtida. Vanaemal olid kaasas raamatud ja tema tahtis nendega tuld teha, et hunte hirmutada. Järsku pööras aga kari kõrvale – ju nad nägid seal mingit looma. See oli ime!

Teine kord ristus tee huntidega Mulgimaal ekspeditsioonil. “Olime jäänud öö peale lindistama ja hakkasime ära minema. Teel oli kõrge kallas, kuhu äkki ilmus üks suur hundikoer. Ta saatis meid pika pilguga ja pööras siis metsa tagasi. Ma hüüdsin veel: kutsu-kutsu. Kui jõudsime tallu, kus ööbisime, saime teada, et siin pole mitte kellelgi hundikoera, küll aga on lähedal hunti nähtud. Niipalju siis kutsu-kutsust...”

Kolmas kord oli ülikoolis esimesel kursusel kolhoosis Vene piiri ääres Tudulinna kandis. Seal oli nii palju hunte, kes olid kõik külakoerad maha murdnud, ainult üks koer oli metsa ääres veel alles. Tookord lasti naabrite taluõue peal päise päeva ajal samuti üks unt maha.

Öeldakse: keda hundid on taga ajanud ja kes on ära pääsenud, need on ära valitud. Ingrid ei otsi selles ei seoseid ega müstilisi tähendusi, sest ta pole ebausklik. Aga valitud ja kaitstud – kindlasti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid