Liilit Kirss: kahes pulmas olen olnud tunnistajaks pruutpaarile, kes arvasid, et abielu päästab kooselu

Minult küsitakse sageli, millal plaanin abielluda. Automaatselt läheb käima filmiriba kõikidest erakordsetest pulmadest, kus on au olnud käia. Meeldejääva peo standard on kõrgele aetud!

Keeruline on üle trumbata kolmepäevast sündmusterikast sadamapulma või Šveitsis järve kaldal toimunud unenäosarnast sihtkohapulma või Aafrika-Prantsuse segapulma Normandias.

Külalisena on pulmas viibida hoopis teine tera, ma ei stressa. Valin oma kleidi välja alles siis, kui taksot tellin ja teise käega juukseid kuivatan. Ajalugu on näidanud, et iga pulm on ootamatu lavastus mitmes vaatuses.

Kõige eredam mälestus on pulmapäevast kaheksa aastat tagasi. Uskumatu, aga kaks head sõbrannat otsustasid samal päeval abielluda. Oh seda logistikat! Kord olin linnas laulatusel, siis maal kirikus, siis tagasi linnas uhkel vastuvõtul hotellis ja pärast seda taas maal.

Öösel, kui jõudsin maale, olid paljud juba magama libisenud. Tants kestis ja liitusin nägusa noormehega, kes peagi mind välja meelitas. Vallalisena ei olnud mul väikse flirdi vastu midagi! Mõned suudlused ja lühike vestlus hiljem märkasin, et hommik on käes, ja läksin ilusti üksi magama. Suur oli mu imestus, kui hommikusöögilauas minu suudlusstaari kõrval nähtavalt lapseootel naine seisis. Peategelane ise vaatas punastades püüdlikult mujale.