Avameelne lahutuse lugu: minust sai naiste­ajakirjade klišee – 40ndates naine, kes jäetakse maha

Me rääkisime-suhtlesime palju, olime avameelsed, tunnistasime teineteisele oma nõrkusi, otsisime abi, tahtsime, et me liit ei laguneks koost. Aga läks teisiti.

Olin abielus 23 aastat, üle poole oma elust. Kohtusime ülikoolis, meil oli tormiline ja ilus algus. Tõeline “Tartu kevad”, kuigi tuttavaks saime pakasest paukuva veebruari tähistaeva­öös. Enne kui sain teada tema nime, sain temalt süüa. Nagu loomariigis – märk, et oled isasele silma jäänud, on see, kui ta poetab sulle oma hammaste vahelt ühe pala. Selline hoolimine – nii minust kui ka lastest – kestis meie abielu viimaste minutiteni välja ja on alles veel nüüdki. Ta on praegu üks väheseid mehi, kellest ma siin maamuna peal tõeliselt lugu pean.

Kuidas minust sai klišee...

Elasime läbi kõik, mis ühes abielus ette tulla saab: laste sünni, koduotsingud, õnne­hetked, tülitsemised, mõlema truudusemurdmised, lähedaste haigused-surmad, pulmad ja matu­sed, sugulaste lõppematu kiusu, isegi tulekahju kodus.

Lahutus ja sellele järgnevad kolm kuud olid nagu tules põlemine, kohutavalt raske aeg. Pikka aega ei teadnud ma päris täpselt, miks me lahku läksime.