Väidetavalt saab umbes kolmandik tänapäeva abieludest alguse veebisuhtlusest. Mis seal imestada – aega on alati vähe, seega kiirtoit, kiirmood ja kiired võimalused leida oma elu armastus, kas või reklaamipausi ajal, hambaid pestes või dressipükstes kodudiivanil lesides – teevad võidukäiku. Sirvin paremale, sirvin vasakule... karikakramäng uues kuues.
Tinistav Tinder
Tinderi, Bumble’i ja teiste sarnaste rakenduste toimimispõhimõtet võrreldakse tihtipeale kasiino mänguautomaatidest saadava erutuse ja elevusega. Mõlema puhul kehtib teatud ennustamatus, mis lisab pinget – ma tean, et jackpot tuleb, aga millal...
Ehk sa sirvid ja sirvid, kuid hetk, mil tekib match, on saladus. Enamgi veel, isegi vestlust alustades ei saa sa päris kindel olla, millal laekub vastus või mitu uut “paarilist” tekib ajaga, mil rakendus kinni on. Rohkem põnevust kui hilisõhtuses trilleris!
Cambridge’i ülikooli doktoriõppe tudengi Rob Hendersoni sõnul tõstab selline teadmatus ajus “preemia” väärtust: “Ennustamatus ja uudishimu hoiavad lõa otsas – eriti siis, kui eesmärgiks on tõepoolest leida armastust, mitte lühiajalist lõbu. Teadmine, et midagi head hakkab juhtuma, tekitab meis rohkem mõnutunnet kui hea asi ise.”
Ka telekanali HBO 2018. aastal valminud dokumentaalfilmis “Swiped: Hooking Up in the Digital Age” võrreldakse match’i saamist kiire, läbi keha tuhiseva adrenaliinisööstuga, mis sarnaneb võiduolukorras tuntavaga. Ja olles võidusoonel, tahad ju edasi mängida. “Ennustamatud, kuid sagedased “auhinnad” on parim viis kedagi motiveerida,” ütleb Tinderi kaasasutaja Jonathan Badeen.
Kohtingurakendused on sageli isegi kujundatud samasugusel viisil kui mobiili- või videomängud – lõbusad ikoonid, värvilised nupud, süttivad tulukesed, särtsakad helid. Loomulikult on see teadlik otsus (isegi kui äpi teema on mängust kaugel), sest n-ö gamification kasutab oskuslikult ära sedasama aju “premeerimise” piirkonda. Ja nõnda jäävadki suured tunded meelelahutuse varju...
