Mida kardab mees peale 50. eluaastat? On mõned hästi põhjendatud hirmud, mida on tegelikult võimalik ennetada

Kõrge elukvaliteedi nimel peetava võitluse teeb raskeks see, et eluiga muutub järjest pikemaks. Meenutagem statistikat: 1913. aastal oli keskmine eluiga 40 aastat. Oli see vast tore aeg! Ainult vähesed elasid nii kaua, et jääda vähki, saada raske invaliidistav neuroloogine haigus või muutuda lähedastele koormaks oma seniilsusega. Muredest muserdatud leskede mälestusesse jäid nende lahkunud abikaasad nagu noored kangelased.

Täna, kui ennetava ja rehabilitatiivse meditsiini võimalused on nii suured, et oleme muutunud praktiliselt surematuks, saab väga oluliseks see, kui hästi säärane pikaealine inimene elab.

Muidugi unistavad kõik surmast kahel viisil: une pealt oma voodis või ootamatult pähe kukkunud tellisest. Kuid kahjuks antakse vaid vähestele nii ilus ja lihtne lõpp. Ülejäänud peavad kohanema oma keha järjest kahanevate võimetega ning tegema head nägu, et kindlate füüsiliste piirangute juures võimaluste piires inimeseks jääda.

Kõige olulisem asi, mida peaksid mõistma kõik need, kellel on kõrge iga veel kaugel ees: vastutus elukvaliteedi ja turvalise vanaduse eest lasub teil endal. Ei kõikehõlmav meditsiin ega tänulikud järeltulijad tohiks teid toetada — ja ei teegi seda, kui te ise enda eest ei hoolitse ega loo oma organismile tingimusi, milles see suurepäraselt toimiks.

Mida kardab mees pärast viiekümnendat eluaastat?

Reeglina ei mõtle ta insuldi ja diabeedi tagajärgedele ning õigesti teeb. Nende haiguste ennetamine ja toetamine on praegu väga mõjus. Kuid on ka teisi, hästi põhjendatud hirme.