Alustan selle loo kirjutamist vaid mõned päevad pärast oma kullakalli vana­ema Sirje surma. Tunded on värsked, klomp on juba enne kirjutama hakkamist kurgus ja silmad pisaraid täis. Olen otsustanud lasta endal leinata täpselt nii, nagu mina seda vajan, olgu siis ahas­tusest nuttes, end jooksu­ringil viimase piirini surudes või hoopis keset tuba grey­anatoomia­likult tühjaks tantsides. Aga teadmine, et iga inimene leinab endale sobival viisil, sai mulle selgeks alles hiljuti.

Lein ei ole mulle võõras


29 eluaasta jooksul olen käinud rohkematel matustel kui keskmine minuvanune ja see pole asi, millega uhkustada. Esimene matus, kuhu vane­mad mind kaasa võtsid, oli mu isa­poolse vanaema ära­saatmine. Olin kuuene, aga mäletan selgelt valu, mida mu isa tundis oma kõigest 50ndates emaga hüvasti jättes. Vanaemale järgnesid mitmed lähedased.

Miski pole võrreldav valuga, mida tundsin, kui 43aastaselt lahkus siit ilmast mu isa. Olin kahekümnendate alguses. Kuna tema röövis tasapisi käärsooles arenev kasvaja, ei olnud mind tabanud valu üllatav. Nagu kirjutab Albert Camus raamatus “Katk”: “See oli seesama valu, mis oli kest­nud juba palju kuid ja palju päevi.”

Uus valus reaalsus jõudis mulle kohale rängalt.