Anna tunnistab, et temas on kaks vastandlikku jõudu, mis teineteist toidavad. Üks hetk võib ta olla emalikult malbe, järgmisel juba hõõguvtuliselt kirglik. Elust kõneledes on ta aga alandlik, sest teab, mis päriselt tähtis on. Kodu, abikaasa Erki, lapsed Marta ja August. Ausus, usaldus, rahu. Armastus. Sööstud tunnete tippu — ja sügavustessegi — pole talle võõrad. Sest tunda on tähtis. See hoiab elus.

Kui mainisin meie kohtumist sõpradele, õhkas nii mõnigi “Ah kui ilus ta on!”. Kui tähtis on sinu jaoks olla ilus?


Tunnen, et kui keegi teisele kenasti ütleb, siis peegeldab see rohkem ütleja kui komplimendi saaja kohta. Ja see on ilus! Aga igaühe jaoks võiks tähtis olla hingelt ilus inimene. Kui kuulen, et keegi minu kohta nii ütleb, siis esiteks kohmetun. Siis aga loodan, et ei mõelda vaid välist ilu, sest pelgalt sellesse uskuja ma pole. Vähe sellest — ma ei näe ennast kohe üldse nii!

Olen 36-aastane, mis on ju noor, aga tunnetan ja näen, et pole enam 20. Iseendast on jäänud teatud mälupilt, aga peeglist vaatab vastu midagi muud. See on põnev, sest eks elu eesmärgiks olegi muutuda, kasvada, kuid kuidas leida see tasakaal, et väline kest peegeldaks ka sisemist mina?

Kuidas erineb tänane Anna 20-aastasest?


Olen inimesena kasvanud ja tunnen sellest vaid rõõmu. Nooremana olin egoistlikum, nägin elu väga mustvalgelt, ei osanud olla piisavalt empaatiline. Isegi kui tajusin, mis on õige, siis polnud alati küps, et langetada parimat valikut. Pilk oli suunatud rohkem enda ette kui ümber — võisin näha viga teises, kuid olin pime tõdema, et võib-olla olin varem ka ise sarnaselt käitunud.

Olen tänulik kõigi vigade ja ebaõnnestumiste eest, sest vaid nii olen saanud kasvada.