Kerstin oli veendunud, et ta on õige mehe leidnud. “Nagu minagi oli ta kristlane. Arvasin, et aeg on pere loomiseks küps. Mees oli väga siiras, avatud; tundus, et ta laotas minu ette kogu oma hinge. Tõeliselt äge mees. Näis, et kui oleme mõle­mad usklikud, on see juba ise­enesest piisav garantii. Arvasin tõesti end teda tund­vat. Kui ta poleks vägivaldne olnud, meel­diks ta mulle siiani. Kahjuks vägivallaga ei saa kuidagi leppida…”

Ka mehe isa oli vägivaldne olnud.

Toreda mehe juures ilm­­n­esid üsna kohe ohumärgid, mida Kerstin oskab paraku alles nüüd nõnda nimetada. “Kind­lasti suhtega kiirus­tamine. Ja haiglaslik armu­kadedus — näiteks kui sain sõbrannadega kokku, tahtis ta alati kaasa tulla. Loomulikult ei kutsutud mind varsti enam kuhugi.”

“Tundsin, et pean selles suhtes olema.”

Romantiliselt alanud suhe muutus peagi õudusunenäoks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid