Kerstin oli veendunud, et ta on õige mehe leidnud. “Nagu minagi oli ta kristlane. Arvasin, et aeg on pere loomiseks küps. Mees oli väga siiras, avatud; tundus, et ta laotas minu ette kogu oma hinge. Tõeliselt äge mees. Näis, et kui oleme mõle­mad usklikud, on see juba ise­enesest piisav garantii. Arvasin tõesti end teda tund­vat. Kui ta poleks vägivaldne olnud, meel­diks ta mulle siiani. Kahjuks vägivallaga ei saa kuidagi leppida…”

Ka mehe isa oli vägivaldne olnud.

Toreda mehe juures ilm­­n­esid üsna kohe ohumärgid, mida Kerstin oskab paraku alles nüüd nõnda nimetada. “Kind­lasti suhtega kiirus­tamine. Ja haiglaslik armu­kadedus — näiteks kui sain sõbrannadega kokku, tahtis ta alati kaasa tulla. Loomulikult ei kutsutud mind varsti enam kuhugi.”

“Tundsin, et pean selles suhtes olema.”

Romantiliselt alanud suhe muutus peagi õudusunenäoks.