Režissööri ametist ruumiloojaks, Elina Naan 20ndate lõpus tehtud kannapöördest: tundsin, et nutan nagu väike laps, kes ei taha lasteaeda minna. Ma ei tahtnud enam tööle minna

Veel mõned nädalad tagasi olin ärevate mõtete ja hirmude lõksus. Uudised sõjarindelt tõid silmi pisarad ja pähe mõtted, et mis siis, kui see juhtub ühel hetkel ka meiega. Olen mõistnud, et need mõtted ei aita mind mitte kuidagi.

Teadsin, et sellise ärevusega hinges väga pikalt vastu ei pea ja vaimne tasakaal aina mõraneb. Aga kuidas seda hoida, kui uudistes, Messengeri grupivestlustes ja sotsiaal­meedia voogudes räägitakse paratamatult vaid sõjast? Seda enam, et pole ju tegemist esimese kriisiga, mis viimastel aastatel hinge on söönud… Kuigi kindlasti on praegune minu 30 aasta pikkuse elu kõige hirmuäratavam.

Samal ajal on minu elus periood, kui stressi ja ärevust võiks olla võimalikult vähe. Minust saab mõne kuu pärast esmakordselt ema ja olen see­tõttu väga teadlikult püüdnud ebameeldivaid emotsioone endast kaugel hoida. Nii otsus­tasin meele rahustamiseks võtta ühendust inimesega, kes lihtsalt iseendaks jäädes on mulle varem väga rahustavalt mõju­nud. Mind kutsus külla ruumilooja, joogatreener, tee-entusiast, kirjanik, juhtimis-coach ja veel mitme muu ameti poolest tuntud Elina Naan. Meditatiivse Tee­Rännaku, reedehommikuse yin-jooga ja vajalike nõuannete kaudu näitas ta mulle kätte suuna, milles liikudes hoian raskuste kiuste iseend esi­kohal. “Kui sina ise oled kum­muli, ei ole sa mitte kuidagi võimeline abistama ka kedagi teist,” ütleb ta alustuseks.

Sild maailmade vahel

Viimati vestles Anne & Stiil Elinaga 2018. aastal, kui tal oli äsja ilmunud luulekogu “Lukuga päevik”. Küsimusele, mis on viimase nelja aastaga tema elus muutunud, vastab ta, et justkui mitte midagi, aga samal ajal ka kõik. “Kirjutan endiselt. Kuigi “Lukuga päevik” hakkas tuhinal elama oma elu, ei kirjutanud ma tõesti mitu aastat mitte midagi. Viimasel aastal olen hakanud uuesti kirjutama,” jagab ta. Samas lisab Elina, et värske looming ei pruugi tingimata just raama­tuna välja tulla, vaid ehk hoopis mingil teisel kujul. Kuidas, seda ta veel avaldada ei soovi. “Ma ei proovi sellest mingit saladust teha, aga see beebi on praegu veel nii pisike, et ei taha kuidagi teda oma mullist välja lasta.”

Oma peamiseks ülesandeks siin elus peab Elina olla sillaks maailmade vahel. “Soovin, et me ei tõmbaks vagu selle vahele, et kuskil on mingi­sugune spirituaalne maailm ning teisel pool näiteks äri- või moemaailm. Meil kõigil on hing ja me kõik oleme mingil moel otsapidi seotud ühe või teise maailmaga. Nii juhendan täna hommikul jooga­tundi, aga teinekord aitan hoopis mõnel ettevõttel ideid brainstorm’ida, et nad saaksid tuule tiibadesse.”