Kui Kristjan sai 30, hakkas kerkima tunne, et jube-jube, noorus kaob ära, elu jookseb mööda. „Siis üritan mõelda, et kui minu vastas istuks kümme aastata vanem Kristjan, selline 40ne ja kuuleks, kuidas mingi poisike halab, siis ta ütleks: „Ole vait, sa oled lollakas, mine ja naudi elu! Oled praegu enda jaoks just parimas vanuses. Kui 90selt tagasi mõtled, et mis oli noorus, siis just praegu sa eladki seda noorust. Naudi!“ See mõte on mind korduvalt külastanud ja see aitab aru saada, et elada tuleb just praegu. Isegi kui arvad, et enam paremaks ei lähe, ikka läheb.“ Klapib ta naistega hästi, kuid suhetes ei lähe siiski asjad alati nii, nagu sooviks. Kristjan on mõelnud, et võibolla on põhjuseks see, et ta õigel ajal sarvi maha ei jooksnud. See vajalik eluetapp jäi tal lausa vahele. „Olin algusest peale vaid pikkades suhetes. Üritasin leida seda õiget ja kui enda arvates leidsin, asusin kohe suhet üles ehitama, aga mingid kogemused olid puudu ja see hakkas mind vaimselt saboteerima. Tekkis üks korraliku keskeakriisi moodi tunne - kerkis esile soov saada kinnitust, et olen ikka veel tahetud, muidugi ka tung seikluslikku elu elada ja kõik muu, mis selle komplekti juurde käib.“

Kevadel Kristjan lahutas. „Vahepeal oli ka väga õpetlik tinderiaeg. Avastasin