
FOTO: | Pexels
Legendid rohelisemast murust ja heietused vanadest headest aegadest pole vististi ühelegi kõrvale võõrad. Aeg-ajalt võib tunduda, et elu või suhe, mis on ammu selja taha jäänud, paistab tahavaatepeeglist kiigates päris hea. Miks unustab aju vintsutused ja kuldab mõru minevikku?
Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Elen Pikknurm ütleb, et meie mälu ja mälestused ei toimi nagu hoolikalt koostatud ajaloouurimused tolmuvabas kartoteegis. Need on rohkem nagu muistendid või rahvapärimused – jah, asjad juhtusid, aga kas päris täpselt nii, nagu need ka kirja said… pole kindel. Pikknurm tõdeb, et “kehv” mälu pole tingimata halb. “Inimese pikaajalisel mälul ei ole piire ja see ei saa kunagi täis, mis tähendab, et võime iga päev midagi uut õppida. Küll aga võivad vanad mälestused ajapikku tuhmuda ja isegi moonduda, sest iga inimene tajub olukordi oma positsioonilt, mis omakorda mõjutab ka mälestusi nendest.” Ta ütleb, et kui me suudaks kõike detailide ja pisemate tundenüanssideni meenutada, siis oleks ka halvad mälestused niivõrd tugevad, et meil oleks edaspidi raske uute väljakutsetega silmitsi seista.
Tellijana saad lugeda ka neid artikleid:
Sisuturundus