Täna sünnipäeva tähistav Andres Kõpper: kui vaadata mu põhikooliaegseid pilte, siis võib küll tekkida küsimus, et miks ta nii õnnetu on

„Oma mõtteid,“ lausub Andres Kõpper justkui puusalt, peene irooniavõõbaga, kui küsin, mida ta siin ilmas kardab. Hetk hiljem selgub tõde. NOËPi mõtted tõepoolest liiguvad kui Ameerika mäed, süstides enamasti tippkiirusel loominguliste pilvede suunas, kuid ekseldes aeg-ajalt ka petturisündroomi janustel madalikel.

Minu esimene mälestus Andresest on 15 aastat vana ja ulatub aega, mil Orkut oli veel teema, Von Krahlis toimusid linna parimad peod ning sealne patsiga turvamees pigistas silma kinni, kui vanus isikutunnistusel jäi napilt alla 18.

Reedene Check One Two ja laupäevane Bashment lõppesid tihtipeale alles varavalges, kui trollid veel depoos laiutasid ja retke kodu poole tuli alustada kand-varvas-meetodil. Puhtjuhuslikult kulges minu ja Andrese teekond samas suunas, nii et nii mõnelgi hommikul kõmpisime esimesed kilomeetrid ühes. Millest me rääkisime, ma ei mäleta, kuid meenub, et Andres armastas kanda musta – tintjas pusa ja samas toonis pehmelt pleekinud teksad, ainsaks „värvilaiguks“ valged tennised.