Oled alkoholist loobunud, aga peolauas kipuvad inimesed tagant utsitama, et ühe pokaali ju võib? Psühholoog selgitab, miks see nii on

Kui keegi on otsustanud alkoholist loobuda – olgu siis jäädavalt või sel ühel korral –, siis ei pea ta seda kellelegi põhjendama. Sellegipoolest tuleb sagedasti ette olukordi, kus esimese keeldumise peale hakatakse tagant utsitama – ühe pokaali ju ikka võib.

Psühholoog Lauri Pihkva selgitab, et seltskonnas, kus enamik pokaale tõstab, teeb alkoholist keeldumise raskeks kaugest minevikust pärinev karjainstinkt. „Peame tänapäeva väga keerulistes sotsiaalsetes võrgustikes navigeerima närvisüsteemiga, mis on paremini kohandunud eluks metsikus looduses ja lihtsas grupihierarhias.“

Inimese jaoks on olnud eluliselt oluline kuuluda gruppi. See omakorda eeldab ühiseid väärtusi või vähemalt ühtseid käitumisviise. „Piltlikult öeldes: kui lähme jahile, siis lähevad kõik jahile, ja kui õhtul koopas laulame, siis kõik laulavad. Rühmast eristudes põrkume oma loomusega, mis aga nõuab suurt julgust,“ selgitab Pihkva. Ta juhib tähelepanu, et psühholoog Solomon Asch tõestas juba 1950. aastatel, et inimesed on valmis oma seisukohast loobuma, kui see läheb grupi arvamusega vastuollu.

Peale selle, et inimene on karjaloom, soovib ta vastata teiste ootustele. Kui tajume, et teised eeldavad meilt mingit reaktsiooni või käitumist (näiteks tervitusnaps pidulauas), siis ootustele mitte vastates tunneme ebamugavust. „Kui keelduja on liigtarvitaja, kes püüab end alkoholist võõrutada, siis see on juba iseenesest keeruline, kuna on isu või koguni tung vägijoogi järele. Teiste otsene või kaudselt tajutav surve sinna juurde muudab olukorra eriti raskeks,“ räägib Pihkva.

Arvamuste erinevuse korral on alati konfliktioht ning mõne inimese jaoks on juba väike vastuolu hirmutav ja ebamugav. Psühholoog märgib, et see võib juhtuda näiteks siis, kui inimesel oli lapsepõlves väga range kasvatus – tal ei lubatud oma arvamust avaldada või anti mõista, et ta peab olema alati teiste inimeste suhtes leplik ja vastutulelik.

Kas sa ootad last? Võtad antibiootikume?

Alati ei öelda ei trauma või sõltuvuse tõttu. On inimesi, kellele vägijook lihtsalt ei maitse. Või on pooleli ravikuur. Või kasvab kõhus uus elu. Igaüks ei soovi oma beebiootusest kõigile varakult teada anda. Kes on ebausklik, kelle jaoks on see väga isiklik teema, kes tahab enne veenduda, et tema ja lapse tervisega on kõik korras.

Kuidas siis käituda, kui valgest veinist keeldumine viib küsimuseni „Kas sa oled rase?“? Valetada nagu ei tahaks, aga beebiootust avalikustada ka mitte. Olen kuulnud petuskeemidest, kus kaaslane joob ka naise joogid ära või lepitakse baarmeniga salaja kokku, et ta klaasi džinni ei lisa. Kõik, et vältida ebamugavat tunnista-üles-olukorda, kui võiks lihtsalt piirduda lausega: „Ei, ma ei soovi.“

Miks see ei ikkagi lähiringile nii palju korda läheb? Psühholoog seletab, et meie peades võivad oletused ja faktid lootusetult segamini minna. „Täpse ja vastuvõetava (s.t meile meeldiva) info puududes kaldume täitma lünki oletustega, mis oma peas kõlavad kindla faktina. „Ta teeb nii, järelikult mõtleb naa“ või „Ta ütleb, et ei soovi alkoholi, järelikult mõtleb, et alkohol on väga paha ja peab mind mingiks joodikuks“.“

Provotseerima ajendavad ka karjainstinkt ning ootuste täitmine. Nii-öelda normist eristumine on kõigile ebamugav, sest tõmbab automaatrežiimist välja.

„Satume segadusse eelkõige siis, kui reaalsus ei vasta äkitselt ootusele. Näiteks kui Anne on varem alati võtnud pokaali kihisevat ja täna ei võta. Kas peame hakkama oma arvamust temast korrigeerima? See on hästi tüütu ja ebamugav. Lihtsam oleks, kui ta ikka võtaks selle klaasi. Las asjad olla nii, nagu olid. Säilitada kõike vanal viisil on inimese põhiinstinkt,“ selgitab Pihkva.

Loe ka täispikka lugu: Ülekuulamine peolauas: „Miks sa ei joo?“, „Autoga tulid?“, „Rase oled?“ Psühholoog selgitab, miks survestakse seltskonnas alkoholi tarbima