Kuidas eristada tüdimust ja väsimust läbipõlemisest? Märgid, mis viitavad, et peaksid lõpuks ometi aja maha võtma

Öeldakse, et armasta, mida teed, ja sa ei pea elus päevagi töötama. Erinevalt kallist inimesest ei armasta karjäär sind aga kunagi vastu. Kui tööst on saanud esimene mõte ärgates ja viimane enne uinumist, astu heaga hetkeks eemale – põlemisest läbipõlemiseni on ohtlikult lühike samm.

Tõsi, ilma lõõmava kireta pole edu suh­tes ega kar­jääri­­redelil. Ent kui heleda leegiga hullutav karjäärilend ähvardab põletada maha kõik muu elus olulise, on aeg pritsida lõkkesse vett ning võtta aeg maha.

“Kasutame sõna “stress” tunnete kirjeldamiseks väga erinevates olukordades – võime öelda, et stressi tekitab telefoni helisemine hetkel, mil oleme raamatusse süvenemas, pingeline periood tööl, aga ka hakkamasaamine lähedase surmaga,” kirjeldab Juhtimise Arenguagentuuri karjääri- ja juhtimiskoots Annemari Muru. Stressi on raske defi­neerida, sest see on suuresti individuaalne. Üks lihtsamaid selgitusi on olukord, kus tajud, et see, mida sinult nõutakse, ületab sinu kasutuses olevaid res­sursse, võimeid ja võimalusi.

Stress on normaalne nähtus ja mingis mõttes ka vajalik, sest ebamugavustunne tekib reakt­sioonina segavatele asja­oludele – probleemile, äre­vusele, hirmule. Kui me üle­­koorma­tuna või mures olles stressi ei kogeks, ei suudaks me end ka hoida: töötaks haigeks ja pingutaks viimse piirini. Samas on tänapäeva ühis­konnas levinud hoiak, et konku­rentsis püsimiseks ja edu saavu­tamiseks peame end pide­valt tagant tõukama ja olema järjest efektiivsemad.

“Juba lapsepõlvest peale kuuleme pidevalt, et õpi paremini, tee rohkem sporti ja püüa veelgi enam. Imetleme neid, kes töötavad 14 tundi päevas ja suudavad läbi saada vaid 5–6tunnise unega. Sellest tuleneb ka arvamus, et stress on vältimatu ja vajalik. Kas see ikka on nii?” küsib Muru.

Kui tunned, et asjad pole enam sinu kontrolli all ning ennast on raske kokku võtta ennekõike töösituatsioonis, saame rääkida tööstressist.