Kethi Uibomägi: ma ei jõua enam, olen väsinud uskumast. Millal algab lihtsam, muretu aeg, täis armastust ja küllust?

Ma võin ühe päeva jooksul ennast ja elu armastada, olla kõige sotsiaalsem ja positiivsem seltskonnakaunitar... Ja sekundi pärast kõike vihata ning vajuda sügavasse üksindusse ja masendusse.

Andekas-andetu, armastatud-üksik, õnnelik-masendunud, energiline-kurnatud, edukas-läbikukkunud, rahulolev-kibestunud. Sümpaatia ja antipaatia minus eneses. Pean tunnetega igapäevast lahingut.

Olen endale nii palju kordi korrutanud: olen armastatud, mul on harmooniline ja stabiilne elu. Saan teha tööd, mida tahan, ja olen oma valikutes kindel.

Siis aga saabub hetk, kui lihtsalt enam ei jaksa seda ameerikalikult positiivset mantrajoru endale sisendada. Ma ei jõua enam, ma olen väsinud uskumast...