EKSPERIMENT | Meeskolleegid arvavad, et olen kõige optimistlikum naine planeedil Maa. Miks ma kodus oma mehe juuresolekul vingun?

Meie paarisuhe hakkas tasapisi, kuid kindlalt otsast hargnema. Kas kardetud seitsme aasta kriis? Otsustasin, et arm aitab enam kui hirm, ning hakkasin eksperimendi käigus positiivsemaks inimeseks.

Mu mees turtsatas naerma. Tõstsin sülearvutilt pilgu, et uurida, mis talle nalja teeb. Elukaaslane jõllitas oma nutitelefoni ja itsitas, vahepeal toksides.

“Mis naljakas on?” küsisin.

“Pikk lugu,” vastas ta pilku tõstmata.

“Tahan ka nalja kuulda!” ei jätnud ma jonni.

“Oota,” ütles ta toksides ja jätkas siis: “No Kadrel tuli täna kontorisse uus klient, kes ütles...”

Kuulasin kannatlikult ära järjekordse loo võrratust Kadrest ja proovisin naeratada. Ma tean, et mul ei ole põhjust armukadeduseks. Iga kord, kui olen tüli üles tõmmanud, on mees öelnud: “Kui ma tahaksin olla temaga, oleksin temaga, mitte sinuga. Me oleme sõbrad, sest ta on lihtsalt nii positiivne ja rõõmus!”

Tahtsin nähvata, et mis tal viga tore olla, keksib õielt õiele, aga äkitselt sain ehmatusega aru, et mina ei ole oma mehega rõõmus ja positiivne. Kui ta küsib, kuidas päev läks, loen üles kõik jamad, mis tööl juhtusid. Ja kurdan, kui väsinud ma olen. Ja mis koosolekud homme ees seisavad. Ja et mu pea valutab. Ja ma ei jaksa täna süüa teha.

Kuhu on kadunud tore mina? Saan aru, et kuhugi pole kadunud! Teised ütlevad ju tihti: “Küll sina oled alati rõõmus!” Ning töö juures on mul paar meeskolleegi, kes vist arvavad, et olen kõige optimistlikum naine planeedil Maa.

Miks ma seda kõike kodus välja ei näita? Miks kodus vingun? Mõtlen läbi viimased kuud meie suhtes. Üks nääklus ajab teist taga. Öeldakse, et kui naine on õnnelik, on elu õnnelik. Otsustan salaja proovida!

1. päev

Eksperimendi eesmärk ei ole oma tundeid alla suruda või teeselda, et kõik on hästi, kui tegelikult ei ole. Eesmärk on hoopis teadlikult kohal olla suhte argihetkedes: enne mõelda, kui öelda, enne naeratada kui mossitada, enne olla avatud meelega kui automaatselt vastu vaielda. Sest ma tahan, et kodu oleks hea koht.

Lugesin Annest & Stiilist Tom Urbi ütlemist, kui tähtis on rahu – mitte üksnes end rahuga ümbritseda, aga ka ise see olla. Sain aru, et kodus ei ole ma olnud rahu, vaid endast verbaalselt välja oksendanud kõik, mis mujal maailmas häirib. Poes trügiva võõra kallal ma võtma ei hakka, kodus lendab mu suust aga etteheiteid nii, nagu homset poleks. Ja minupoolne ving toob kaasa mehepoolse, kuni see on lõputu alla rebiv spiraal. Aga tean, et samamoodi on ka vastupidi – hea tegu toob kaasa teise reaktsiooni. Sina pingutad ja teine tahab sinu nimel pingutada.

Võtsin vastu hulga otsuseid, lubadusi endale, et proovida neid kuu aega täide viia – halvemal juhul vähemalt nädala! Mulle meenus, kui sageli oli mees öelnud, et sõnad “ma armastan sind” ei ole midagi väärt. “Kui sa tahad mulle armastust avaldada, siis palun tee midagi, mis on mulle tähtis.” Hakkasin otsast tegema. Triikisin ta töösärgid ära. Küpsetasin koogi. Likvideerisin elutoa riiulitelt oma tohuvabohu, mida ta oli palunud vähendada. Kaevasin diivani alt välja muusikakeskuse puldi, mida ta polnud üles leidnud. Panin värske voodipesu. Kirjutasin internetti hulga müügikuulutusi, et teha mehe rattale panipaika ruumi. Pesin terrassimööbli ära ja tõin õue paar lilleamplit.