Palju aastaid tagasi, kui olin veel varases teismeeas, läksime perega nädalaks palmi alla puhkama. See oli minu elu esimene lennusõit ja lõunamaareis. Eestis oli veel lumi maas ning lennukitrepil lõi öösoe eksootiline õhk mind hetkega pahviks. “Siia kolin ma elama!” hõiskasin, olemata veel Hispaania pinnalegi astunud.
Kõik need põnevad taimed, soojad sumedad ööd, hoopis teise temperamendiga inimesed, värvid, flamenko, soojus, päike ja sinine taevas – armusin lühikese nädalakese jooksul Hispaaniasse ülepeakaela. Aga läks omajagu aega ja unistamist, kuniks julgesin võõrsile kolimise lõpuks ette võtta.
Andaluusiasse saabusime terve perega – lisaks minule ka abikaasa ja meie aastane pisipoeg. Esialgu tulime lihtsalt vaatama, kuidas läheb ja kas saame võõrsil hakkama. Minu abikaasa oli enne meie tutvumist paar kuud Türgis elanud, kuid mina polnud kunagi nädalakesest kauem Eestist eemal viibinud ja tahtsime proovida, kas Hispaania on siin pikemalt aega veetes sama tore kui puhkusereisil või hakkavad võõramaised kombed ja hispaanlaste elav loomus meid hoopis väsitama. Äkki on siin põhjamaa inimeste jaoks üleüldse liiga kuum või tuleb peale koduigatsus? Need hirmud olid asjatud.
