Kunagi elas Kelly Tartus Kastani tänaval, päevi­näinud eestiaegses majas. Õues kõrgu­s­idki kastanid, sai akna­laual pikki koibi kõlgutada ja kohvi juua. Kui Kelly päris oma elu­paiga järele vaatama hakkas, teadis kohe, et see peab asuma vanas majas, aga olema valgus­küllane ja helge. “Olen suvelaps, nagu tomat, vajan, et päike paistaks minu peale,” sõnab ta. Ent pärast mitmetes müügis olnud korterites uudis­tamist hakkas ta vaikselt lootust kao­tama: kas oli maja viletsas seisus või korter pime ja räämas… või asetses vann keset elutuba. “Kui ma oma praeguse kodu uksest sisse astusin, siis lävest kauge­male ei jõudnudki, kui juba nägin, et päike paistab tuppa ja ruumis on nii palju õhku! Meta­fooriliselt ka,” rõõmustab ta.