Mis seal salata, otsus endale Tinderisse konto teha sündis sõbranna õhutusel — ise ei oleks ma end Tinderis eales ette kujutanud. Samas ei oleks ma ka pool aastat tagasi osanud arvata, et suvel tuleb selline elumuutus, mis üldse paneb mind Tinderi peale mõtlema…

Igatahes, olen 23 ja olgem siis spontaansed! Sõbrannal endal oli Tinder olnud täpselt nädal aega. Viis minutit luges ta mulle ette kriteeriume, millele mees peab vastama, et ta vääriks telefoniekraanil paremale viibet. Kuulates mõtlesin endamisi, et tema telefoni vasak külg on selle nädalaga ikka tublisti vatti saanud — selliseid mehi Eestis küll ei leidu. Vaevalt ka välismaal.

Otsustasin siiski ka enda kriteeriumid paika panna: automaatselt on välistatud pildid alkoholiga ja poolalasti selfie’d kõhu kuuspakist (või lihtsalt poolalasti pildid veidikene voolavamast kõhust!). Otsustasin välistada ka mehed, kelle kirjelduses leidub mõni kirjaviga. Kolm kriteeriumi ei tundu ju palju? Kui sättisin vanusevahemikuks 22–28, sain väga kiiresti aru, et kõik see, mis minu jaoks on välistatud, on enamiku meeste profiilil esindatud.