Peeter Rebane avameelselt: keskkoolis sain aru, et olen täiesti “teistsugune”. Sellega oli raske toime tulla

Peeter Rebane (48) on toonud Eestisse esinema kirkaimaid staare ja pööranud maherajale kohviku Komeet. Matkanud Tiibetis ja Amazonases, purjetanud ookeanidel. Õppinud lendama. Sööst tundmatusse on teema ka Peetri esimeses mängufilmis “Tulilind”, mis räägib keelatud armastusest Nõukogude Eestis 1970ndatel.

Alates reedest näeb Eesti läbi aegade kalleimat mängufilmi “Tulilind” ka Delfis. Vaata filmi SIIT.

Peeter, me räägime telefonitsi, sest viibid praegu “Tulilinnuga” USAs ringreisil. Kuidas film alguse sai?

Kümmekond aastat tagasi näitas Tiina Lokk mulle näitleja Sergei Fetissovi autobiograafiat ning arvas, et teema võiks minuga resoneeruda. Lugesin selle oma vigases vene keeles nädalavahetusel üksinda kodus olles läbi. Mäletan, kuidas nutsin. Nii südamesse läks see traagiline lugu kolme inimese armastusest, kellest kaks olid mehed. Elust, mis nende peale ei halastanud. Otsustasin, et pean sellest filmi tegema. Ainuke probleem, et olin teinud ainult ühe lühifilmi ja paar muusikavideot. Stsenaristiks leidsin tuntud Eesti kirjaniku, kuid tema tõlgenduses läks käsikiri valesse tooni... Siis Tiina küsiski: miks sa ise ei kirjuta?

Ja sina julgesid.

Kümme aastat tagasi olin kontserdikorraldaja ja produtsent, mõned vaatasid küll skeptilise pilguga: ettevõtja hakkab filmi tegema! Aga kui lugesin Stanislavski (näitleja, lavastaja ja teatriteoreetik – toim) elulugu, sain teada, et ka tema oli esimese poole elust ärimees. Mõtlesin: vau, võib-olla on hoopis pluss, et ma pole lavastamist õppinud, vaid tulen teistsuguse perspektiiviga? “Tulilinnu” võtted toimusid 2018. aastal, valmis pidi see saama 2019, aga vahetasime välja filmi helilooja. Ja jumal tänatud – saime veel aasta tehtut lihvida. Selle aasta märtsis toimus maailma esilinastus, pärast seda on film käinud festivalidel Londonis, Chicagos, Miamis, Peterburis, New Yorgis... Olen uhke, et tegin parima, mida oskasin.