Endiselt on paljudes kultuurides naiseideaaliks keegi, kes on isetu, kena ja armas inimene. Kes on tubli tüdruk ja kuidas olla vähem tubli?

Tubli on müütiline sõna. Lausa nii pretensioonikas, et mitmes keeles puudub sellele otsene vaste. Võib-olla ongi hea, sest püüdlus olla igas olukorras kullaprooviga on isegi Wonder Womanile hoomamatu.

Kui ma 11. klassis käisin, otsustasin jääda suvetööle, et kergitada tunnis­tusel olnud neli viieks. See oli otsus, mille üle mu ema ja vend teevad senini nalja. Paažisoenguga füüsika­õpetaja aga läkitas koju teate, et kui teie pere kaks last kokku panna — ülipüüdlik ja uhkelt looder –, saaks ühe “normaalse”.

Kuigi minu tollane valik — veeta juunileitsak haigla­roheliste logisevate laudadega tolmuses klassis — tundus pehmelt öeldes jabur, tegin seda suurema sihi nimel: et saaksin aasta hiljem kuld­medaliga lõpetada. Kui preemia lõpuks pisikeses nahkses vutlaris kätte ulatati, tegin juba koos venna ja emaga nalja, et mis sest kõigest nüüd kasu oli — aurahal pole isegi auku sees, et saaksin selle stiilipidudel kaela riputada.

Sketšilaadne mälestus peegeldab paljusid stseene minu elust. Tahet saavutada maksimum, ennast tõestada ja saada kiita, sest siis meeldin teistele — ja olgem aus — ka iseendale. Ma pole veendunud, kas olen puhast tõugu tubli tüdruk, aga kindlasti on see klass, kuhu olen tahtnud kuuluda.

Sest kiitus meelitab ja keelitab. Kui aga satud selle kassikullast nõela otsa, on sõltuvus kiire tulema. Vaikselt, aga visalt lämmatab soov olla teistele meelepärane iseenda märkamise. Ununeb, mida mina elult tahan ja vajan. Kes see mina üldse on?