Telefonis kostab väikeste tüdrukute hääli — need on viieaastane Viktoria ja kahene Kristin. Natali kummardub tütardega kannatlikult rääkima.

“Natali, suvi läks mööda, me ei saanudki intervjuuks kokku.”

“Me rändasime…” ütleb Natali.

“Halloo, kadusid ära?”

“…aa ei, jäin lihtsalt mõttesse,” lausub ta. “Me rändasime suvel hästi palju.”

On septembri keskpaik, kui lõpuks Rakvere teatris kohtume. Psühhedeelse mustriga põrandakate, teatri sasipäised maskotid, elusuuruses mannekeenid Kadu ja Viku, kaelas sildid PALUN HOIA VAHET, manitsemas ajakohasele ette­vaatlikkusele, kohv meega. 1. oktoobril naaseb Natali ametlikult teatritööle pärast viis ja pool aastat kestnud eemalolekut.

“Oi kui palju sellesse aega mahub! Mitte lihtsalt see, et läksin siit noore naisena ja tagasi tulen kahekordse emana, vaid kui palju murdumisi ja kasvamist,” mõtiskleb Natali.

Ületatud häbi

Muutused said alguse mõni aasta tagasi. Natali lähedane inimene, psühholoog ja perenõustaja Gea Ashilevi tuli külla ja mõistis, et Natali pole omadega kõige paremas kohas.