„Mul olnuks võimalik juba aastate eest minema jalutada, kuid oh ei.“ Käärivast suhtest lahti laskmine ei ole alati kerge

See oli õuduste öö. Vannitoast pulbitsev veider lavendlilõhnaline vesi voolas üle mu varvaste, justkui nöökides kogu mu senist „mõistlikku“ elu, kus oli pealtnäha kõik korras, kuid tegelikult kääris korralikult.

Ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin. Ma võisin üritada paaniliselt helistada Toruabisse, samal ajal põrandalt arvuteid ja lampe ja kingi ja kassi toidunõusid kõrgemale tõstes. Ma vist hüüdsin meeleheitlikult appi, kuid hüütu magas magusat peound. Ta oli just samal õhtul esinenud järjekordse ülestunnistusega teemal: „Sain hakkama lollusega, mille eest on mulle juba viis viimast hoiatust antud.“ Kõige tõenäolisem on aga, et ma lihtsalt istusin ja vaatasin, kuidas vahutav vesi voodi alla valgub. Ainuke, mida ma tõesti mäletan, oli peas tagunud mõte: selline ongi siis minu elu.

Psühholoogid kasutavad tihti kujundlikku ütlust, et elu koosneb ülesannetest. Kui me mõnd ülesannet ära ei lahenda, tuleb see nii kaua tagasi, kuni me sellega viimaks hakkama saame. Nägin kristallselgelt, kuidas aastatepikkune tegutsematus oli mind sellesse öösse kandnud. Kuidas ma olin kõik saatuse sosinad ja otse näkku karjumised tähelepanuta jätnud.