Eesti naine sai ootamatult levinud diagnoosi: kõige hulluks ajavam oli see, et ma ei saanud aru, mis mul viga on

Teadsin, et läbipõlemine on olemas. Olin sellest kunagi variautorina isegi artikli kirjutanud. Tol korral mõtlesin, et oi-oi, karm teema, kuid mida see tegelikult tähendab, ei mõistnud ligilähedaseltki. Saatuse irooniana olin aga juba nimetatud artikli kirjutamise ajal end läbi põletamas, ise sellest aru saamata.

Reisilt tagasi tulles tegelesin esimesel tööpäeval administratiivsete asjadega. Vastasin e-kirjadele, täitsin tabeleid, maksin arveid.

Teise päeva hommikul tegin arvuti lahti, et ühe hea püsikliendi teksti kirjutama hakata.

…

Vahtisin kangestunult ekraani. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ma arvuti läbi akna välja viskan, nii et see lendab üle majakatuste ja prantsatab keset Mere puiestee trammiteed mitmeks tükiks.

Läksin voodisse, tõmbasin pleedi üle pea ja nutsin end keset päeva magama.

Kui nädala lõpuks oli kogunenud ainult kuus töötundi, sain aru, et asi on halb. Puhkusest polnud mingit abi, kõik kirjutamisega seotu ajas endiselt oksele. OK-SE-LE! Kõige muu suhtes olin täiesti ükskõikne, ainsad erandid olid võib-olla kohvijoomine ja magamine.