Hostelisse tagasi tulles lasin alati ta käest lahti, et keegi ei näeks, et koos oleme. Töökaaslased tögasid mind ja lugesid sõnu peale toonis: „Aafriklased haisevad ja nad ei taha peale selle ühe asja midagi“. Ma olin mõjutatav ja loomulikult tahtsin kõik kuulujutud vaigistada.

Kui september kätte jõudis, pidin naasma teise linna, et õpinguid jätkata. Mina olin kõrvuni armunud ja hõljusin pilvedes. Saime paar korda veel kokku, kuid siis ta otsustas mind maha jätta, öeldes, et kaugsuhe ei toimi. Olin pisarais ja palusin, et võiksime veel proovida, kuid isegi see ei aidanud. Meie teed läksid lahku, kuid mina teda enda südamest lahti ei lasknud. Aastaid hiljem helistasin talle, et küsida, kuidas tal läinud on.

Kadri raputas pead. Mirja ei suutnud oma imestust varjata. Kas sõbranna on hulluks läinud? Mida ta nüüd õieti tahab? Kas ta ei näe, et meie siin käest kinni hoiame? Ta peaks ometi aru saama, et ma olen kellegagi koos, taanduma ning meile aega ja võimalust andma, mõtles ta, kui noormees korraga oma käe tema käest ära tõmbas.

Mõtlesin, et ütlen oma uuele sõbrale kohe ära, ma ei tahtnud talle sellest rääkida. Kuid ta ei jätnud jonni ja otsis mu ikkagi üles. Lõpuks rääkisin ka oma tervisemurest. Ta vaatas mulle vaid imestunult otsa ja ütles, et vähemasti ei ole põhjuseks mõni teine mees. Ma tõesti ei uskunud, mida ma kuulsin. Sellest õhtust alates viis ta mu igal võimalusel välja. Küll restorani, küll mõnda kenasse kohta jalutama. Ühel õhtul ütlesin, et...

Jaga
Kommentaarid