Carola Madis suhtevägivallast: ma ei julgenud ega tahtnudki sellest kellelegi rääkida. Isegi mitte oma perele

“Kui lööb, siis armastab!” arvavad mõned, kuid tõsi on see, et vägivallal pole armastusega midagi pistmist.

“Inimesed ei saa sellest enne aru, kui nad pole seda ise kogenud,” rääkis endine telestaar ja raadiohääl Carola Madis 2017. aastal Annele & Stiilile, et tema teab, mis on suhtevägivald.

Julmad arvud

Fakt on see, et esimene hoop ei jää viimaseks. Seda kinnitab naistevastase vägivalla statistika, mis ütleb, et ainuüksi mullu sai politsei üle 15 000 perevägivalla välja­kutse. Põhjusi, miks asjad nii kaugele lähevad, tuleb otsida kaugemalt kui ühe konkreetse suhte tekkepäevilt. Kuid kindel on see, et kes lööb korra, sel tõuseb käsi ka teisel, kolmandal ja enamalgi korral.

Seda kinnitab suhtevägivalda oma nahal, närvidel ja tunnetel kogenud Carola. Endalegi teadmata elas ta läbi psühholoogiaõpikutes kirjas oleva mustri. “Ma ei julgenud ega tahtnudki sellest kellelegi rääkida. Isegi mitte oma perele,” tunnistab ta. Esiteks oli tal häbi, kuid selleks hetkeks, kui ta oma olukorda mõistis, kartis ta ka vägivaldse elukaaslase kättemaksu. “Vägivallaga kaasnevat manipulatsiooni ja psühhoterrorit ei saa pidada tähtsusetuks. See mõjutab kõiki kannatajaid.”

Ilus, kuid liiga kiire algus

Umbes kümme aastat tagasi pakkis Carola kohvrid ja kolis Ameerikasse. Otsima uut elu, iseennast ja tõelist armastust. Viimase ta leidiski, armus sügavalt ja jäägitult, kuid suhtele polnud pikka iga antud. Armastus maailmakuulsa bändi Black Eyed Peas klahvpillimängija Printz Boardiga arenes hoopis sõpruseks, mis kestab siiani.

Hoolimata sõbralikust lahkuminekust jäi Carola hinge tühjus, mille täitis kena musklis britt John. “Ma elasin Los Angeleses. Sealsed inimesed on huvitatud karjäärist ja pidutsemisest, mitte pere loomisest. Erinevalt teistest ütles John, et tema tahaks peret ja lapsi. Ta tahtis kohe abielluda!” meenutab Carola üllatust.

“Olin õnnelik, sest tundsin, et kuna oleme mõlemad Euroopast, siis on meil sarnane taust ja ellusuhtumine. Ja mõnes mõttes oligi.” Nad olid olnud kuu aega tuttavad, kui ta kolis Johni juurde San Diegosse.

Kõik Carola sõbrannad jäid aga Los Angelesse. “Suhtlesin nendega tihti ja käisin neil ka aeg-ajalt külas,” meenutab naine. Iga kord, kui ta ära sõitis, plahvatas kiivuspomm – John tegi stseene, helistas ja nõudis, et naine tema juurde tagasi tuleks. Carola ei osanud seda märgu­tuleks pidada ja arvas, et see on armastuse pärast – mees tahab lihtsalt temaga koos olla. Ta ei teadnud, et armukadedus on üks esimesi märke talle kaela langenud ebaõnnest.

Ohumärgiks ei pidanud ta ka seda, kui John ei suutnud taluda, et naisel on minevik. “Ta läks alati marru, kui nägi minust Eestis tehtud peopilte või fotosid, kus olime Pritnziga.” John nimetas naist solvavate sõnadega, hoolimata Carola protestist.

“Ma ei tohtinud isegi teiste meeste poole vaadata, nendega suhtlemisest rääkimata. Vahel kõndis ta lihtsalt keset üritust vihasena minema. Ma ei saanud aru, mis toimub. Olin ju nii armunud, et ma isegi ei märganud teisi mehi,” kehitab naine veel praegugi õlgu.

Isiksusehäire küüsis?
Noored kolisid koos linnast välja. “Kuna mina olin USAs kauem elanud, aga tema alles sinna kolinud, siis pidin üürikorteri enda nimele võtma. Lepingus oli aga selline klausel, et see kehtib aasta, ja kui tahad varem välja kolida, pead järelejäänud aja eest ikka maksma,” räägib Carola.

Selleks ajaks olid nad koos elanud üle poole aasta ja naise hinges hakkas kahtlus pesa ehitama. “John, olles meie suhtes ja minus täiesti kindel, hakkas oma tõelist palet näitama.” Carola mõistis, et poisiga pole kõik korras. Sellele viitasid Johni käitumine, tujumuutused ja ühest äärmusest teise hüppavad emotsioonid. “Üks meie tuttav juhtis mu tähelepanu Johni võimalikule isiksusehäirele.”