Keskpäev sadamaterminalis. Liugtrepp poetab Helsingist saabuvate reisijate hulgas alla heledapäiseid naisi. Neist ühe silmad tunnen kaitsemaski tagant hetkega ära. Filmidest mällu sööbinud heledate rips­mete ja sügavsinise silmavaate järgi.

Teretanud mind vastu eesti keeles, nöörib näitlejanna naeratuse maski tagant vabaks. Temaga juttu alustada on kerge ja loomulik. Taksos räägib ta, et veetis laevareisi kajutis raamatut lugedes. “Oli küll vähe reisijaid, aga igaks juhuks võtsin siiski kajuti. Mulle on varemgi meeldinud need paar tundi omaette veeta. Need on hetked iseendaga, mil saad ka mitte midagi teha...” Laevast väljudes pani ta maski ette. Igaks juhuks. “Suures osas käib ju elu tavalist rada edasi, aga teadmine ohust tiksub ikkagi kuklas.”

“Tänu “Puhastusele” armusin Eestisse ja eestlas­tesse,” tunnistab Laura. Elamaks Aliide rolli sisse, luges ta nii Sofi Oksaneni kui ka Imbi Paju raamatuid. Enne teadis ta küüditamisest nii vähe, kui oli koolitundides kiirkorras räägitud.

Jaga
Kommentaarid