“Umbes neli aastat tagasi, kui emal külas olin — ta oli siis 74 ja soetanud just sellise kodu, nagu oli alati soovinud –, küsis ta mu käest, palju kell on. Tema toa seinal oli suur seinakell… Küsisin, kas ta siis ise ei näe. Ta vastas, et näeb küll numbreid, aga ei saa aru, kas on öö või päev,” meenutab Marsh esimesi vihjeid, kui märkas, et midagi on korrast ära. “Olin üllatunud, aga ei hakanud selle üle pikemalt juurdlema. Veidi aega hiljem minul külas olles kiitis ta mu ühepajatoitu — see olevat imeline, kuidas ma seda küll teen?! Aga ta on ju eluaeg süüa teinud ja vägagi osav kokk, ühepajatoidu puhul pole ju tegemist just sufleega…"


22 aastat jõustruktuurides ja spordialal töötanud Andrus Rüütelmaa (48) ütleb, et meie ühiskonnas puudub teadlikkus, kuidas dementsusega hakkama saada. Ka mees ise ei teadnud sellest haigusest midagi, kui tema ema kaks aastat tagasi lahkus. "Viimased paarkümmend aastat elas ema üksi, meie vennaga käisime tal vaheldumisi külas. Viis-kuus aastat tagasi hakkas ta mulle kurtma, et tal käis õde külas, pärast mida kadus tal üks laudlina ära. Vastasin, et ole nüüd, kes ikka su laudlina tahab... Ilmselt oled ikka ise ära pannud. Hiljem selgus, et oligi. Nüüd tean, et need märgid viitasid haigusele."
Tuleva ühistus töötav Kristel Raesaar (41) on juhtinud Tallinna fotokuu biennaali ja tegi Londonis elades koostööd eri kunsti­organisatsioonidega. Ajal, kui ema tervis Alzheimeri tõve tõttu aina halvemaks muutus, muretses naine väga ka oma isa vaimse ja füüsilise tervise pärast. "Alzheimerit põhjustavad muutused ajus saavad alguse palju aastaid, mõnikord aastakümneid enne haiguse märgatavat avaldumist. Ema haigus lõi välja juba natuke pärast 60. sünnipäeva," meenutab Raesaar. "Alguses ei märganud ma mitte niivõrd mäluprobleeme, kui just pigem meeleoluhäireid."

Jaga
Kommentaarid