"Iga kord, kui öösel ärkasin, kontrollisin telefonist, kus ema on." Dementsusega inimeste lähedaste valusad kogemused
Tervishoiuvaldkonnas töötav Kristina Marsh (45) puutus dementsusega patsientidega kokku juba noorelt, kui õppis õeks ja oli hooldushaiglas praktikal. Sellele, et tema enda ema võib kord samasugust hoolt vajada, ta siis ei mõelnud…
“Umbes neli aastat tagasi, kui emal külas olin — ta oli siis 74 ja soetanud just sellise kodu, nagu oli alati soovinud –, küsis ta mu käest, palju kell on. Tema toa seinal oli suur seinakell… Küsisin, kas ta siis ise ei näe. Ta vastas, et näeb küll numbreid, aga ei saa aru, kas on öö või päev,” meenutab Marsh esimesi vihjeid, kui märkas, et midagi on korrast ära. “Olin üllatunud, aga ei hakanud selle üle pikemalt juurdlema. Veidi aega hiljem minul külas olles kiitis ta mu ühepajatoitu — see olevat imeline, kuidas ma seda küll teen?! Aga ta on ju eluaeg süüa teinud ja vägagi osav kokk, ühepajatoidu puhul pole ju tegemist just sufleega…"