Aasta tagasi algas eriolukord. Elu pandi seisma ja riik läks lukku. Hoobilt käis tuhandetel ettevõtjatel külm jutt läbi keha — terved ärid, terved sektorid kukkusid üleöö näoli mutta. Kas me lähme pankrotti? Mis ma homme oma tiimile, perele, sõpradele, avalikkusele ütlen?

Pean Tallinnas 11 töötajaga nahastuudiot ja -poodi, kus müüme meie endi disainitud ja käsitööna valmistatud kotte ja aksessuaare. Lisaks sellele korraldame populaarseid töötubasid, näituseid, üritusi. Õigem on öelda — korraldasime. Aasta tagasi märtsikuus olin juba paar nädalat kasvava murega lähenevaid välisuudiseid vaadanud ja kuu keskpaiga lähenedes peas kriisiplaani koostanud.

Tegelik pauk jõudis kohale aga eriolukorra öösel — mõistsin, et enamus neist asjust, millega viimastel aastatel tegelenud olime, on kriips peal ning kuni 80% meie käibest hommikuks haihtunud. Pärast kaalumist otsustasin sellele vaatamata hambad ristis hakkama saada. Avaldasin täna aasta tagasi kulutulena levima läinud loo väikeettevõtja vaatest avanevale kuristikule.

Pealtnäha on seis täna sama, kuid tegelikult veel raskem — igasugune rasv on läinud, õlekõrred kasutatud ja tunneli lõppu ei paista. Oleme kõik viimasest aastast kurnatud ning koroona-šoki asemel on lihtsalt tülpimus. Sünged numbrid Terviseameti igapäevastes rindeteadetes ei ehmata enam. Hommikust õhtuni lõputud videokõned, kaugõppele jäetud laste kantseldamine ja homme otsast peale. Enamusel meist on sarnane kogemus, millega igaüks omal moel — kes paremini, kes halvemini — hakkama püüab saada.

Aga töö? Siin erinevad koroona-aasta kogemused kardinaalselt. Terved sektorid on kunstliku hingamise peal, kultuurielu on jäävannis, aga mõnedele on uus olukord mõnes mõttes hoopis kasu toonud. Nende erinevate kogemuste taustal on paljud huvi tundnud, et mis vahepeal minu valdkonnas juhtunud on — kuidas oleme hakkama saanud, milliseid ümbermõtlemisi ja läbi-nõelasilma-minekuid see aasta lõpuks toonud on. Ja et mis nüüd edasi saab.

Aasta tagasi kustutasime tuld tulega — 80% käibelanguse vastu letti löödud ennekuulmatu -30% allahindlus aitas meil möödunud aasta lõppkokkuvõttes üle elada — saime ühekorraga mitme kuu tellimused. Siinkohal veelkord südamest tänu kõikidele klientidele ja kaasaelajatele — sedavõrd suurt tuge ei osanud me tiimiga oodata. Olime väga liigutatud.

Tekkinud rahavood kandsid meid koos väikese riigipoolse toega läbi suve. Paraku oli sellesse võttesse sisse kirjutatud risk — sisuliselt omahinnaga tooteid müües ei tekkinud marginaali ja selle mõte oligi ennekõike võita aega. Esimesest šokist toibununa mõistsime, et peame oma ärimudelit muutma — tõstma stuudio asemel kesksele kohale e-poe ning seda ümbritseva turunduse ja suunama kommunikatsiooni ka välisturgudele. Investeerisime kõik vabad vahendid eksporttegevustesse, e-poodi ja tootearendusse.

Olime tublid ega istunud käed rüpes. Jooksime ajaga võidu ja viisime muutuseid järjest ellu. Ent olime olnud kriisi kestuse ja ulatuse ning enda võimete suhtes siiski liiga optimistlikud. Arvestades eelmise aasta dünaamikat ei suutnud me siiski kõiki plaane ellu viia või viisime neid ellu aeglasemalt kui lootsime. Alustasime suvekuudel tegevusi Saksa ja Soome turu suunal, kuid kahjuks on mitmed ideed ja plaanid lükkunud edasi. Planeeritud disainiturud ning pop-up tegevused neis riikides on jäänud koroonapiirangute tõttu ära ja kogu töö on tulnud ka nende turgude suunal digitaalseks muuta. Nii olemegi peamiselt tegutsenud tagalas. Juba on tekkinud nii saksa- kui ka soomekeelseid kliente, kuid mitte piisavalt, et katta tühimikku, mis pikale veninud kriisiga on tekkinud. Uue asja käimatõmbamine, mis eksporditurule sisenemine paratamatult on, võtab aega — ent püsikulud ei oota.

Eesti turg on väike ja veel väiksem on meie toote erakliendi nišš, kuid eelmisel aastal pidi seesama nišitoode äkitselt üksi katma puudujäägi, mis tekkis töötubade ärajäämise ja vähenenud firmakingituste tõttu ning seda ajal, kui nii meie enda pood kui edasimüüjad olid kord suletud, kord klientidepõuas — kaubanduses käis inimesi uudistamas radikaalselt vähem kui tavaliselt, turistide puudusest rääkimata. Kevadise äkksoodustusega olime oma olemasoleva tooteportfelli neile, kes seda soovinud olid, juba ära müünud. Vaja oli kiirendada tootearendust ja tulla välja uute disainidega. Kõik, kes tootearendusega kokku on puutunud, teavad hästi, et see protsess on — täpselt nagu uuele turule sisenemine — pikk ja kulukas. Nii ka meil. Pool aastat tööd on selja taga ja paar uut toodet väljas, kuid keerulisemad arendused — uute vegan-materjalide katsetused kui ka unisex disainid — olid planeeritud välja tuua just kevadel, mil elu on taas pausil.

Ekspordi ja e-poe arendamise valguses on meil olnud eesmärgiks ümber struktureerida ka tiim. Oleme läbi oma kogemuse jõudnud arusaamiseni, et Eestis pole võimalik taolist teeme-kõik-ise-koha-peal tüüpi stuudiot üleval pidada — toodete omahind tuleb liiga kõrge. Selleks, et Eesti palgarallis oma kogenud töötajatest mitte ilma jääda, on vaja tekitada lisandväärtust, mis tähendab suuremat panust tootearendusse ja turundusse ning koostööpartneri leidmist tootmisse. Just viimast juppi testisime eelneval sügisel — edukalt. Saime nii väiketooted kui ka peamised kottide müügiartiklid tootmisse juurutatud, ilma et kvaliteet kannataks. See võimaldab meil tulevikus omahinda vähendada, koguseid ekspordiks suurendada ja selle abil ka paremaid tarnetingimused saada nii materjalide tellimiseks kui toodete saatmiseks klientidele.

Ettevõtluses tuleb korraga tegeleda nii igapäevaste operatsioonide kui ka tuleviku planeerimisega. Seetõttu olemegi praegu justkui vaakumis — investeeringute viljad hakkavad kohe-kohe tärkama, kuid kas suudame seni vastu pidada? Oleme lisahapnikku saanud juba rutiinseks muutunud väikestest soodustustest, milliseid koroona eel oma ärimudelis vältisime. Ka täna on meil aktiivne -20% kampaania, et inimesi e-poodi meelitada. Paraku vähendab rutiinne soodustus kuvandit ning ei tööta lõpuks enam ka müügi toetamiseks — sellest saabki uus normaalsus, mitte ajutine ajaaken, mis kõhklejat ostma otsustama kallutab. Soodustused on pealegi kõikjal ja mastaapsed — ka teistel on samasugune hapnikupuudus. Me ei toimi aga sarnaselt äridega, kes töötavad ostan-odavalt-müün-kallilt-põhimõttel. Lisaks kulutavad inimesed arusaadavalt endiselt pigem meditsiinivahendite, koduehituse ja kodukontori sisustamise ning koduaia arendusele. Inimesed, kel oleks finantse soetada endale vastupidav nahast kott, täna ei mõtle sellele, kuna aksessuaariga hetkel niikuinii kusagil käia poleks.

Oleme oma stuudios tervise hoidmiseks sügise lõpust töötanud taas kahes vahetuses ehk jaganud enda vahel ära päevad, milk keegi tööruumides viibib. Lisaks oleme kõik, kes saavad töötada mujalt, suunanud kodukontoritesse. Ja see pole meie valdkonnas üldse lihtne — teha kogu suhtlus virtuaalselt, selmet koos füüsilise materjali kallal töötada. Ja eriti veel siis, kui peab arvestama eri vahetuste puhkepäevadega. Lisatöö hulk, mis vahetustega töö valguses on tekkinud, on üüratu. See tähendab, et näiteks mina isiklikult polegi praktiliselt puhanud. Pean olema reageerimisvalmis ka nädalavahetusel. Ka pole me haigustest päris puutumatud olnud, kuigi seni on töö kahes vahetuses meid vähemalt sellest säästnud, et kogu tiim pole olnud kõik korraga haiged või isolatsioonis. Küll aga on see tähendanud rohkem asendusi, mis omakorda tähendab ülekoormust ja kurnatust.

Kokkuvõttes on uue isolatsiooniperioodi alguses paslik meenutada anekdooti, mida ka eelmisel kevadel jagasin:

“Mees läheb rabi juurde ja kurdab, et väga kitsas on elada ühes toas naise, seitsme lapsega ja ämmaga ning kuidas küll elamistingimusi parandada. Rabi soovitab talle, et võtku kits. Mees mõtleb, et veidi imelik küll, aga toimib soovituse järgi.

Umbes kuu aja pärast läheb mees jälle rabi juurde. Rabi küsib, et kuidas on. Mees vastab, et ikka väga kitsas on naise, seitsme lapse, ämma ja kitsega. Rabi soovitab nüüd, et müü kits maha. Mees müübki kitse maha.

Läheb jälle mõni aeg, kohtub jälle rabiga. Rabi küsib jälle, et kuidas elamistingimused nüüd on. Mees kiidab, et “Oh, nüüd on suurepärane, ruumi kui palju ja kõik on õnnelikud.”

Loodan, et saame ühiskonnana nüüd kiirelt sellest kitsikusest läbi — et see “kits” me toast lahkuks. Elementaarne on, et hoiame kontaktid minimaalsed, kanname maske, vaktsineerime end esimesel võimalusel, et meie meditsiinisüsteem kokku ei kukuks. Kuid tunnustagem ka õpetajaid ja olgem toeks (üli)õpilastelele, eriti lõpuklassides ja -kursustel noortele, kelle tuleviku väljavaateid on koroonaaeg tugevalt mõjutanud. Pakkugem abikätt vanematele sugulastele ja sõpradele, kel (vaimselt) raske, et isolatsioon neid ei murraks. Toetagem võimalusel väikeettevõtteid ja kultuurisektorit, sest just nemad pakuvad seda mitmekülgsust ja sotsiaalset rikkust, mida soovime kogeda, kui peale isolatsiooni jälle vabamalt liikuda saame.

Paljud restoranid, baarid, turud, väikesed poed, kontserdi- ja näitusesaalid, teatrid, (väärtfilmi)kinod on suutnud vastu pidada aasta, kuid kõigi varud on piiratud — nii rahalised, füüsilised kui ka emotsionaalsed. Kui need varud täielikult lõppevad, on meil üheskoos suurem koorem kanda, sest meditsiini- ja haridussektor, tööhõivesüsteem ja SKP saavad liiga karmi löögi, et taastuda ilma suure abita.

Igaühel meist on võimalus panustada, et lemmik raamatupood oma uksi kinni ei peaks panema, et parimate hapukurkidega mees turul naaseks, et sümpaatne bänd annaks välja ka järgmise albumi, et armastatud kunstnik saaks luua uue näituse ja tunnustatud režissöör lõpetada poolelioleva filmi, et pikkade traditsioonidega festival oleks olemas ka uuel aastal jne jne.

Kui oled teinud püsikande toidupanka, laste varjupaika, ohvriabisse või muusse, ka ilma koroonata kriitiliselt kannatavasse valdkonda, siis kaalu toetada ka oma lemmikute tegevust, kelle käekäik sulle korda läheb ja ilma kelle või milleta sul tulevikus kurvem oleks — sest pärast võib olla hilja.

Jaga
Kommentaarid