Kerstil on üks nägemus. Ta seisab keset kaarjat ruumi ning teda ümbrit­sevad uksed. Palju uksi, kõik suletud. Ta on meele­heitel mõttest, et peab valima ühe. Mis siis, kui ta valib valesti?! Äkitselt, vaikselt, uksed avanevad. Kerstisse saabub hoobilt sügav rahu. Ta võib neist ustest astuda sisse ja välja, minna ja tulla tagasi, teha uusi valikuid ja naasta vanade juurde. “See mõte kannab mind tänini,” tõdeb ta. “Ma olen õppinud näitlejaks ja teinud teatritööd 20 aastat, aga see ei välista muid huvisid.” Ta on mänginud mõttega minna tudeerima stsenograafiat. Tekstiili- või ehtekunsti. Või hoopis asuda õpipoisiks mõne Pariisi pitsimeistri juurde ning saada pruudilooride disaineriks. Miks mitte? Noid kujutelda­vaid uksi teadmatusse on ta avanud järjest südikamalt. Lõppude lõpuks oled sa paigutatud kasti ainult teiste inimeste peades, arvab Kersti. Või enda peas. Tema tahab kastist välja. Ehk kulub aega, kuid võetakse omaks, et peale oma põhitöö teed sa ka muud. Enam ei vaadata, et mis asja ta seal jälle katsetab, vaid pigem, et huvitav, mida ta seekord ette võtab.

“Selle ajaga, mis ma emapuhkusel kodus olen pas­sinud, oleks tema juba kolm lavastust teinud, käsitöö­vabriku käima lükanud ning hunnikute viisi lillepärgi ja jõulupuuehteid müünud. Väga inspireeriv!” kiidab Triin Suvi, valgustaja Draamateatris ja Kersti sõbranna.

Ka praegu teeb Kersti midagi esmakordselt. Mis see on, saab teada juba edasi lugedes. Muuseas räägib Kersti ka sellest, kuidas ta koroonakriisi ajal enda ja laste rahaasjad korda seadis ning mida lavastajana oluliseks peab.

Edasi lugemiseks: