Äsja isaks saanud Lauri Pedaja maale kolimisest: olime Mustamäe paneelmaja kahetoalises korteris kinni. See hakkas kammima

„Tunnen, et olen õiges kohas. Teen õiget asja,” ütleb aasta alguses koos elukaaslase Getheliga endale unistuste kodu ostnud Lauri Pedaja. Maale linnakärast eemale. Tallinnast 36 kilomeetri kaugusele. Kuigi üks ootamatus ajab teist taga ja veel päris mõnda aega peab elama ehitustolmu keskel, julgustab ta otsustavat sammu astuma teisigi sama plaani sepitsejaid.

Poolest saadik maal üles kasvanuna oli Lauri vaim ränkraskeks tööks ning higi ja pisarate valamiseks valmis. Algusest peale oli selge, et koduehituse jälgimine kuskilt distantsilt — ise kätt külge panemata — ei tule kõne allagi. Olgu tolm, sisse-välja kõndivad ehitusmehed, pärast pikki ehituspäevi kimbutav seljavalu või needsamad riburadapidi ilmnevad ootamatused, mis ajagraafiku ja eelarve täiesti pea peale pööravad. See kõik tundus kõõmes selle kõrval, mis ees ootab: oma peenrad, oma marjapuud ja -põõsad, looduslähedane lapsepõlv lapsele, aias jooksmise rõõm koer Ruudile...

Tagasi maale kolimise juurde. Kust ikkagi otsus sündis? „Teadsin tegelikult kogu aeg, et tahan üks päev majas elada. Et ma ei taha korteris elada,” nendib lapsepõlves sisuliselt iga vaba hetke vanaema juures maal veetnud Lauri. „Tundsin ennast maal kuidagi palju kodusemalt ja rohkem omas elemendis.” Sama kehtib elukaaslase Getheli kohta, kes elas