Balil elav Liis õppis kohalike eeskujul selgeks ühe mitmetele eestlastele pigem raskusi valmistava oskuse

Pandeemia tõttu aastaks Bali saarele "lõksu" jäänud Liis jagas märtsikuus oma kogemust ka Anne & Stiili lugejatega. Nüüd aga jagab ta seda, mida balilased on talle aastakese jooksul õpetanud.

Vahel paneb elu sind olukorda, kus sa pead enda uhkuse alla suruma ja abi paluma. Osata abi vastu võtta on aga omaette anne. Minul on olnud terve elu raskusi abi küsimisega ja ka selle vastu võtmisega. Ma ei tea, kas see tuleneb siis minu lapsepõlvekasvatusest, et kõigega peaks ise hakkama saama, või on see üleüldiselt eestlastele või läänekultuurile omane.

Paar päeva tagasi käisin Balil kohalikus vabatahtlikute köögis, kus valmistasime toitu abivajajatele. Vabatahtlikud võisid päeva lõpus toidupakke ka ise kaasa võtta, et neid siis tee peal abivajajatele ära anda. Võtsin isegi paar toidupakki kaasa ja eestlasele ilmselt omaselt ei teadnud ma täpselt, kuidas neid nüüd lihtsalt inimestele pakkuda. Eeldasin, et kui lähen abipakikesi kellelegi andma, oleks nende esimene reaktsioon abist keeldumine. Samuti pelgasin, et pean neid enne veenma paki vastuvõtmisel ning seejuures pikemalt selgitama, kust see toit tuli ja miks ma seda neile pakun. Üllatav oli aga minu jaoks see, et toidupakk võeti küsimusi küsimata vastu. Naeratati ja öeldi aitäh. Oligi kõik. Nii lihtne oligi neil abi vastu võtta.