Treener Mailiis Stolts: arvamus „aga ma ei tohi ju pärast kella kuut süüa” on müüt. Kui soovid alla võtta, on sul vaja...

Mailiis Stoltsi käekäik näitab veenvalt, et lapsepõlvehuvidest ja kooli lõpetamisele järgnenud valikutest tõelist kutsumust alati välja ei paista. Läbi ja lõhki spordiga põimitud elu ja mitmed treenerikvalifikatsioonid said alguse üsnagi juhuslikust võimalusest ning tõid kiiresti äratundmisrõõmu.

Uued võimalused ja soov ennast mitmekülgselt täiendada ei lasknud end kaua oodata. Sport on elustiil, hobi ja töö ühes, mis tõmbab oskuslikult kaasa ka teisi. „Aitan sul treenida turvaliselt endale liiga tegemata,” lubab naine julgelt.

Eesti kohta treeneritest vist puudust ei tule?

Mulle tundub, et treenereid ehk treeningute müüjaid on kohati isegi liiga palju, neid tuleb ja tuleb juurde. See on selles mõttes ka väga suur probleem, et igaüks võib ennast Eestis treeneriks kuulutada. Mujal riikides on treeneril suurem vastutus, kohtuvaidlused pole ebatavalised. Eestis nii ei ole, sinu vanaema võib ühel hetkel otsustada, et ta on treener. Sellepärast olen mina endale hästi palju pabereid ja kutseid teinud ning saan tõestada, et baasteadmised on mul olemas. Seda Eestis praegu kahjuks ei kontrollita. Alles eelmine aasta hakati selle poole liikuma ja kehtestama süsteemi, et igal treeneril peaks olema kutse ning et päris igaüks ei saa treener olla.

Milliste valearusaamadega sa nii trenni kui ka toitumise osas treenerina kokku puutud? Kas see on viimasel aastal kuidagi muutunud?

Müüdid on samad, need ei ole muutunud. Näiteks arvamus „aga ma ei tohi ju pärast kella kuut süüa”. See on müüt. Kui soovid alla võtta, on sul vaja