Kui teda petad, teed ta mitmel viisil katki.

Sa murrad ta usalduse, aga mitte ainult sinu vastu, vaid ta hakkab edaspidi ka teistes kahtlema. Nendes, kes teda kõige enam armastavad. Neis, kes teda kunagi ei petaks.

Sa rikud ta enesehinnangu. Nüüd, kui ta peegli ees seisab, nutab ta oma peegelpilti vaadates ja mõtleb, miks temast ei piisanud.

Sa lõhud ta optimismi. Tema, kes ta uskus muinasjuttudesse ja inimeste headusesse, ei usu seda enam.

Aga siis tuleb ta ellu keegi, kes meenutab talle, et sinu teod ei tohiks teda defineerida.

Tuleb keegi, kes meenutab talle, et ta on ilus. Et temast piisab, olenemata sellest, et miski tõmbas sind kellegi teise juurde.

Keegi, kes meenutab talle, et see, kuidas sina teda kohtlesid, ütleb sinu kohta nii mõndagi, aga mitte midagi tema kohta.

Keegi, kes meenutab talle, et inimesed on väärt ta usaldust ka siis, kui sina ei ole.

Keegi, kes meenutab talle, et tema prints on ka kuskil olemas ja sina olid vaid väike teetakistus teel temani.

Keegi, kes meenutab talle, et ta on tugevam, kui ta kunagi oskas arvata.

Keegi, kes meenutab talle, et ta tõuseb tuhast ning särab veel eredamalt ja soojemalt kui varem.

Allikas: Thought Catalog