Marianne Mikko seksuaalsest ahistamisest: mu hea sõbratar elas üle situatsiooni, mis oli igas mõttes kahemõtteline

"Kord suvepäevadel hüüdis üks kolleeg mulle rahva ees: „Tere, eurotüdruk!” Seisatusin imestunult. Kui naine pole enam kahekümnendais, siis kirjutamata reeglite järgi peaks tema poole pöörduma teisiti." Niimoodi alustab Marianne Mikko peatükki seksuaalsest ahistamisest raamatus "Naise koht".

Vaatasin teraselt mehele otsa. Ta võis olla isegi noorem kui mina. Järsku märkasin üht olulist detaili. See andis mulle oivalise võimaluse mees korrale kutsuda. „Tere, aga enne naise poole pöördumist võiks püksiluku siiski kinni tõmmata.” Meestel pole kombeks punastada, aga ebamugavasse olukorda seadsin ta kõigi ees ometi. Samamoodi nagu tema minu.

Olen täiesti veendunud, et paljud naised on end leidnud sarnasest ülimalt ebamugavast olukorrast. Tundnud imelikku häbitunnet, mille tekitab mehe kohatu fraas. Millegipärast on sedalaadi ahistamist meil rohkem kui vanas Euroopas. Ma jätan Skandinaavia maad kõrvale, sest Põhjala riikide võrdõiguslikkust silmas pidades ei tule selline käitumine kõne alla. Kui Lõuna-Euroopas võibki üht-teist üleolevat täheldada meeste pilgus, siis verbaalselt ei kipu nad end Jüri või Juhani kombel enam väljendama. Nad on aru saanud, et eriti kaugele selle stiiliga ei jõua. 

Millest annab märku see, kui mees avalikult naist alavääristab? Eks ikka sellest, et