Ruslan Trochynskyi: meie vanavanemad nägid, mis juhtus, kui inimesed kartsid Hitlerit ja Stalinit. Nüüd näevad seda meie lapsed

“Mõnikord on praegu raske laulda, ei suudagi, kui pisarad tulevad ja kurgus kraabib. Aga kui näed, missuguste silmadega inimesed vaatavad, tuleb jõud tagasi,” ütleb Eestis elav Ukrainast pärit muusik Ruslan Trochynskyi (45).

Kamuflaažilaiguline kootud müts ja kaitsemask — esialgu ei tunne teda nende tagant äragi. “Tavaliselt ma ei kanna seda mütsi,” sõnab Ruslan vaikselt.

Tavaliselt ei märka me ka sinise ja kollase kombinatsiooni nii teravalt igapäevaelu juhuslikes detailides.

Tavaliselt ei tüki nutt peale keset päeva.

Ruslan, kuidas sul läheb praegu?

Iga päev on raske. Alguses oli raske mõista, et see juhtus piirkonnas, kus ma olen sündinud. Ohus ei ole ainult Ukraina, vaid terve maailm. Ukraina on kaheksa aastaga (alates 2014. aastast, kui Vene väed Krimmi annekteerisid — toim) oma nahka natuke juba nagu paksemaks teinud. On valus vaadata pealt seda, mida ei ole võimalik muuta. Aga tahaks muuta, ja mõnikord tulebki paanika nagu külm dušš.

Mida sa siis teed?

Siis lähen mere äärde, vaatan laineid. Lülitan telefoni välja, sest niipea kui sinna vaatad, oled jälle kurbuse laviinis. Viimastel päevadel on mulle Facebookis saatnud sõbrakutse