Tavaliselt ei märka me ka sinise ja kollase kombinatsiooni nii teravalt igapäevaelu juhuslikes detailides.

Tavaliselt ei tüki nutt peale keset päeva.

Ruslan, kuidas sul läheb praegu?

Iga päev on raske. Alguses oli raske mõista, et see juhtus piirkonnas, kus ma olen sündinud. Ohus ei ole ainult Ukraina, vaid terve maailm. Ukraina on kaheksa aastaga (alates 2014. aastast, kui Vene väed Krimmi annekteerisid — toim) oma nahka natuke juba nagu paksemaks teinud. On valus vaadata pealt seda, mida ei ole võimalik muuta. Aga tahaks muuta, ja mõnikord tulebki paanika nagu külm dušš.

Mida sa siis teed?

Siis lähen mere äärde, vaatan laineid. Lülitan telefoni välja, sest niipea kui sinna vaatad, oled jälle kurbuse laviinis. Viimastel päevadel on mulle Facebookis saatnud sõbrakutse

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid