KOGEMUS | Ajakirjanik Tiiu Suvi läks vabatahtlikuks, et aidata Ukrainat: inim­õigused peaksid olema ka neil, kes siit vaid 1500 km kaugusel istuvad kusagil keldris

Ma läksin vabatahtlikuks, et aidata Ukrainat. Kogesin tolmuseid püksipõlvi ja ajutiselt hajuvaid ränki tundeid. Kohtasin vapraid ja inspireerivaid inimesi ning küsisin, miks nemad seda teevad.

20. märtsil kirjutab julge­oleku­­ekspert Eerik-Niiles Kross, et järg­mised kaks-kolm nädalat sõjas on otsustava tähtsusega. “Abso­luutselt igasugune abi Ukrai­nale on nüüd kriitiliselt oluline. Veel olulisem kui seni,” rõhutab ta. Otsustan võtta vastu kõik võimalused vaba­tahtlikutööks. Üks esimesi, kelle poole pöördun, on näitleja ja lavastaja Elina Purde. Tema innukus heategijana on imetlusväärne. Ta kogub riideid. Ta käib linna­valitsuse loal kaardistamas põgenike vajadusi otse nende peatumis­paikades. Ta viibutab oksjonihaamrit Kai kunsti­keskuses, hübriid­oksjonil Ukraina toetuseks kogutakse 66 650 eurot. Ning kui tema lavastatud näidendi osatäitja haigestub ja etendus tuleb ära jätta, korraldab ta seeasemel minifestivali, mille piletitulu läheb põgenike elujärje parandamiseks.

Esmaspäev, 21. märts

Päike söövitab roostekarva seinale raagus puu varju. Selles Koplis asuvas hoones on ladustatud Ukraina sõjapõgenikele kogutud annetused. Elina on saatnud mulle meilile nimekirja asjadest, mida